Kes hüvitab sõrulaste kahjud ja kaotused?

Maimu Jõgi,      15. märts 2006


Kui Saksamaale ümberasujad nõuavad oma siiajäänud varade tagastamist, siis tuleb Saksamaal hüvitada ka eestimaalastele sakslaste poolt tekitatud kahjud.

1944. a. sügisel hävitas taganev Saksa sõjavägi Sõrve poolsaarel kümneid külasid ja küüditas tuhandeid inimesi. Küüditamise tagajärjel hävis Torgu vallas 619 talu ja Salme vallas 259 talu. Elumajad ja tootmishooned põletati, loomad tapeti sõduritele toiduks, põllumajandusinventar ja majakraam hävitati või veeti välja. Sõrulastelt võetud hobused lasti 24. novembri varahommikul Sääre väljal maha rakmeist lahti võtmata.

Pärast Eesti taasiseseisvumist loodud Sõrve Taastamise ja Arendamise Selts kogus andmeid hävitatud varade kohta, võttes aluseks arhiivimaterjalid ja küsitluslehed.
Hävitati 2551 hoonet (sh 875 elamut), 788 hobust, 2522 veist, 1971 lammast, 5056 kodulindu, 2587 kalavõrku, 77 noota, 617 mõrda, 63.000 õnge ja 1068 unda. Purjepaate sai otsa 165 ja mootorpaate 65 ning põllutööriistu 226.968 Saksa marga väärtuses.
Kõiki kahjusid kokku oli 33.323.210 marka. Seejuures kõik asjad on hinnatud äärmiselt odavaks – näiteks elamu 21.000 DM või 175.000 EEK. Täiesti on arvesse võtmata jäänud kodune vara ja kõik see, mis oli aidas, põllul ja sahvris.
Saksamaale kaasa võtta said sõrulased veelgi vähem kui Siberisse küüditatud, sest laevaleminek oli põhiliselt jalgsi.

Sõrulastele ei ole hüvitatud ainsatki senti – öeldi, et sakslased olevat meile hindamatult palju head teinud.
Ma ei tea, miks pidid ainult sõrulased sakslaste „heategude" eest kogu oma vara andma ja minema Saksamaale orjadeks. Poole aasta jooksul hukkus 3000–4000 Saksamaale viidust 10–11 protsenti.

Väikese hüvituse (2.000.000 DM), mis sõrulastel õnnestus välja kaubelda, võttis Mart Laari valitsus endale.
Tänu Valgevenele ning eeskätt Keskerakonna vapratele naistele Siiri Oviirile ja Laine Tarvisele, kes meid toetasid, saime kätte pisikese toetuse, mis oli mõeldud natside poolt küüditatuile. Pooleaastase töö eest anti mulle pool sajandit hiljem Saksa töölise ühe kuu palk.

Aitäh andjale! Aga ma ei leia, et peaksin nüüd tundma end võlglasena või sakslasi suurte heategijatena.

Ma ei kanna sakslaste vastu viha. Pealegi ei tea ma, kas kõik põletajad ja küüditajad olidki sakslased. Saksa mundrit kandsid ka teistest rahvustest sõdurid, sealhulgas Eesti vabadusvõitlejad. Need, kes käratasid inimesed majast välja ja panid hooned põlema, tulistades katusesse leekkuulidega, end ju ei tutvustanud. Aga käsk selleks tuli Saksamaalt – seda on nad ise peale sõda rahvusvahelises kohtus tunnistanud.
Aasta tagasi pandi Sõrve mälestusmärk langenud Saksa sõduritele. Kohal olid ka eesti vabadusvõitlejad Eesti lipuga. Seda saab mõista nii, et 1944. aastal toimunust võtsid osa ka eestlased. Sõrve rahvast nad küll ei aidanud – ju oli neile Saksamaa tähtsam.
Ma ei ole selle vastu, et langenute mälestust austatakse, olgu nad mis rahvusest tahes ja ükskõik millisest väeosast. Pahaseks teeb vaid see, et Sõrvest küüditatuid pole kunagi Eesti lipuga mälestatud, küll aga austatakse sellega küüditajaid. Miks tahavad vabadusvõitlejad Eesti lippu lehvitades end Sõrve tragöödias kaasosaliseks teha, see jääb arusaamatuks.

2004. aasta sügisel möödus neist sündmustest 50 aastat. Isamaalaste ettevõtmisel olevat sel puhul korraldatud väike koosviibimine Sõrves ja Kuressaares. Kuid see oli ainult kommunistliku rezhiimi kuritegude ohvritele. Neid on Sõrves kümneid kordi vähem kui natsismi läbi kannatanuid. Kuressaares polevat tahetud ligi 500 veel elus oleva Saksamaale orjaks viidud sõrulase esindajat üritusele isegi mitte sisse lasta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)