Andrus Ansipi tee tippu

 Teadis, mida tegi

Kõnealuse raamatu autorid on väga õigesti aru saanud, et ilma 2007. aasta aprillis toimunud Pronkssõduri teisaldamiseta ja sellele järgnenud rahutusteta poleks Andrus Ansipi peaministrikarjäär pruukinud kujuneda põrmugi nii roosiliseks, ja seetõttu on nad raamatut alustanud justnimelt nende sündmuste kirjeldamisega.

2007. aasta algul ärples Ansip mitmel korral, et kui oleks tema teha, siis lohistaks ta Pronkssõduri otsemaid Tallinna kesklinnast minema. Ühtäkki märkas Reformierakonna ladvik, et see jutt läks ühele osale eestlastest hästi peale, ja nii Ansipi kui ka kogu Reformi reiting hakkas tõusma. 2007. aasta Riigikogu valimistel saadud 22 500 häält muutsid Ansipi veel uljamaks, ja nii ei hoolinud ta enam ei sotsiaalteadlaste ega isegi kaitsepolitsei hoiatustest ning otsustas algselt suvele kavandatud plaani otsemaid teoks teha.

Järgnenud märul, mis laastas Tallinna kesklinna ja tõi riigile suure majandusliku kahju, ei lugenud Ansipi ja tema toetajate silmis midagi. Raamatu autorid tõdevad (lk 32): "Monumendi teisaldamisega võitis Ansip reformiparteile nime poolest rahvuskonservatiivse IRL-i valijate hääled. Keskerakonnast kujundasid Reformierakonna poliittehnoloogid suure osa valijate jaoks riigireeturlikult venemeelse erakonna."

Siia võiks lisada, et see poleks neil sedavõrd edukalt õnnestunud, kui meie peavoolumeedia poleks asunud seda kuvandit kibekähku võimendama; tehes nii tänapäevani. Praeguseks maailmas kujunenud olukorda silmas pidades tuleks rõhutada, et Pronksiööl toimunuga nulliti kõik seniajani venekeelse elanikkonna lõimimiseks tehtu ja Eesti lõplikult lõhestati rahvuslikul pinnal. Nüüd seoses Ukraina sündmustega hirmutatakse eestlasi sellega, et niisugused sündmused võivad korduda ka Eestis. Võib aga kindla peale väita, et ilma meie marurahvuslaste algatatud ja Reformi poolt täide viidud provokatsioonita oleks see oht pigem olematu. Aga samas poleks ka Ansip saanud nii kaua nautida peaministrirolli.

Kähku pumba juurde

Andrus Ansipi lapsepõlv ja kooliiga ei paista millegi erilisega silma. Ta on pärit kolmelapselisest maaperest, kus elatise hankimine oli põhiliselt ema ja vanaisa õlul. Raamatu autoritele teada olevalt oli ta koolis keskpärane õpilane, pigem vaikne ja endassetõmbunud. Rohkem paistis silma spordis, kuna saavutas häid tulemusi kergejõustikus, korvpallis ja teistelgi aladel. Siin tuli kasuks tugev tahtejõud. Ta viis läbi kõik, mis oli endale pähe võtnud. Tema omapära hakkas ilmnema Tartu Riiklikus Ülikoolis, ja seda üpris kummalisel moel. Juba esimesel kursusel valiti ta keemiaosakonna komsomolibüroo liikmeks. Õige varsti sai ta selle büroo sekretäriks ja sealt edasi juba TRÜ komsomolikomitee orgosakonna juhatajaks. Sellega kaasnes ka astumine NLKP liikmeks.

Allakirjutanul on sellist asjade käiku võimalik olnud võrrelda sellega, mis toimus kümmekond aastat varem Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Seal tuli paljudel vähegi aktiivsematel tudengitel võidelda selle eest, et neid komsomoli juhtorganitesse ei valitaks, sest vabatahtlikult sinna kuuluda keegi ei tahtnud.

Sootuks keerulisemad olid toona lood parteisse astumisega. Sinna igaüht ei kutsutud ega ka ei võetud. Neil, kellel piisavate teenete korral avanes selleks võimalus, pidi see soov olema seotud ühega kolmest põhjusest. Neist esimest – ustavust kommunismiüritusele – ei saa enamiku eestlaste puhul eriti tõenäoliseks pidada. Tunnistab ju isegi parteihierarhias üsna tipu lähedale jõudnud Indrek Toome autoritele, et: "Parteisse astumine ei tähendanud enam kõikumatut usku kommunismiideesse. See näitas pigem soovi Eesti elukorralduses kaasa rääkida." (lk 65). Dešifreeritult tähendab see sama, mida oma tegevuse õigustamiseks kasutavad paljud endised kommunistid: „Kui meie poleks parteisse astunud, siis juhtinuks Eesti elu ainult venekeelsed inimesed.“ Pidagem seda siis parteisse astumise teiseks motiiviks.

Aga rahva arvates võis paljudel juhtudel mängus olla ka kolmas variant, mida kõige ilmekamalt annab edasi üks toonane anekdoot. Klassijuhatajatunnis küsib õpetaja lastelt, kelleks nad tahavad saada. Ats tahab saada kolhoosi esimeheks, Miku partorgiks, aga Juku vastab: "Ma veel täpselt ei tea, aga mina ka ei taha tööd teha."

Milline neist motiividest kannustas noort Andrus Ansipit, seda teab ta kõige paremini ise. Fakt on aga see, et partei liinis tegi ta edukat karjääri, jõudes välja EKP Tartu rajoonikomitee osakonnajuhataja ametipostini. Raamatus on kirjas ühe endise ministri antud iseloomustus: "Ansip näis ... kui keemias kehva ettevalmistusega tuuletallaja, kes kogu aeg soovis asju ajada, üritusi ja inimesi organiseerida" (lk 223).

Sellesse aega jääb ka üks tume lugu, mida ikka ja jälle meelde tuletatakse. Nimelt väidab selleaegne Tartu Rajooni TSN Täitevkomitee aseesimees Robert Närska, et nad koos Ansipiga vaatasid läbi akna, kuidas Tartus miilitsad koertega ründasid 2. veebruaril 1988. aastal inimesi, kes soovisid meelt avaldada Tartu rahu ja MRP aastapäevade puhul, ning Ansip oli arvanud, et koerad tulnuks varem lahti lasta, ja lausunud: "See, keda koer korra näksinud, see enam tänavale ei tule." (lk 115). Ansip on seda kõike hiljem eitanud, väites, et viibis sel ajal hoopis ämma sünnipäeval.

Ärgu olgu sul sada rubla,

pigem olgu sul sada sõpra – nii ütleb vene kõnekäänd. Sellest hakkas juhinduma ka Andrus Ansip, kui ta 1989. aastal taipas, et NLKP võim on otsa saamas, ja ta sellest organisatsioonist välja astus. Küllap taipas ta sedagi, et kapitalismi tingimustes aitavad sõbrad kiiremini nii saja rubla kui ka miljoni omanikuks saada. Ta alustas ärimehekarjääri Aleksander Kofkini asutatud firma Estkompexhim Tartu filiaali juhina. Kui jäätiseäri näitas hääbumismärke, lõi ta kampa koolivend Mart Kadastiku ja veel mõne Tartu rahamehega, ning üheskoos panid nad püsti moodsa trükikoja Kroonpress.

Ansipi edasist karjääri mõjutas Tartu Kommertspanga pankrot, kuhu tema teisel koolivennal Neinar Selil jäid kinni suured summad. Seli sokutas Ansipi pankrotihalduriks, ja üheskoos suutsid nad raha päästa. Selle protsessiga on seotud mitmeid hämaraid lugusid, nagu suure hulga pangadokumentide kaotsiminek ning see, et suur osa hoiustajaid ja väikeaktsionäre jäi pika ninaga.

Samal ajal, kui Ansip ärimeestega kasulikke suhteid sobitas, ei läinud Reformierakonnal Tartus kõige paremini, sest nad ei leidnud endi hulgast sobivat kandidaati linnapeaks, kes erakonna reitingut kergitaks ja suurannetajaid leiaks. Seli initsiatiivil langes valik Ansipile, kes valitigi Tartu linnapeaks. Andrus püüdis usaldust igati õigustada. Ta kuulus endiselt Tartu juhtivate ärimeeste Kadastiku, Seli, Ipitsa, Hage jt sõpruskonda, ja nood said osta soodsamaid maatükke odavama hinnaga ning võitsid linna poolt korraldatud hankeid. Lk 184 kirjutavad autorid: "Olulist rolli mängis soosing. Kellel see oli olemas, sellel edenes Tartus nii mõnigi asi ladusamalt. ...Kummalisel moel juhtusid niisugused lood üksnes ühe partei või selle lähedal asuvate inimestega." Kui ühel hetkel tekkis probleeme Seli valimisega erakonna juhatusse, siis otsustas Ansip: "Erakond valib raha!" Seli tähendas raha, et võimul olla. Temasse suhtuti kui korporatiivse õukonna nurgakivisse. Arvatakse, et tänini on Ansipil endal varjatud osalusi Seliga seotud firmades (lk 185).

„Teie kallis peaminister“

Niiviisi allkirjastas Ansip ministritele saadetud meilid Postimehe lisas AK ilmuvas rubriigis „Juurikas“. Peaministriks sai ta 2005. aastal pärast Juhan Partsi valitsuse tagasiastumist. Enne seda oli ta peale Siim Kallase Brüsselisse lahkumist valitud Reformierakonna esimeheks ja maandunud majandusministri toolile. Selle, koos Keskerakonna ja Rahvaliiduga moodustatud valitsuse üheks tähtsamaks sammuks oli Eesti Raudtee tagasiostmine riigile. Sellega seondub ka esimene tõsisem skandaal, mida Ansipil siluda tuli. Nimelt väitsid raudtee omanikud, et Reformierakond olevat neilt küsinud ostu toetamise eest miljon krooni altkäemaksu.

Järgmised koalitsioonid moodustas Reformierakond IRL-iga. Ka nende valitsuste ajal toimunut kirjeldatakse raamatus põhjalikult. Paraku on need sündmused alles sedavõrd värskelt kõigil meeles, et neid siinkohal refereerida puudub vajadus.

Tasub aga esile tuua autorite nägemus sellest, kuidas lõppes Ansipi peaministrikarjäär. Nad möönavad, et kõigis riburada lahvatanud skandaalides seisis Ansip oma ministrite seljataga niikaua kui võimalik. Nii riskis ta peale nn Silvergate’i Kristen Michalit kaitstes isegi presidendiga tülli minna. Ka ei vabastanud ta ametist Keit Pentus-Rosimannust peale „Autorollo“ afääri ilmsikstulekut. Samas lõid just Michal ja Rain Rosimannus Ansipile noa selga, kui kutsusid ilma Ansipi teadmata uueks peaministriks Siim Kallast, et see messiasena päästaks Reformierakonna reitingu. Ansip oli küll varem deklareerinud, et ta enam järgmist valitsust ei moodusta, kuid tal polnud sugugi plaanis ametit enne maha panna, kui eurovoliniku koht kindel. Kuidas kõik lõppes, saime hiljaaegu näha, ja siinkohal lõpeb ka raamat.

Tuleb tunnistada, et raamatu autorid on oma töösse suhtunud täie tõsidusega. Nad on üles otsinud kümneid inimesi, kes Ansipiga koos õppinud või tema tegemisi lähemalt näinud, ning neilt palju väärtuslikku teavet kogunud. Paraku pole nende hulgas Ansipi sõpruskonda kuulujaid, sest need kõik on rääkimast keeldunud.

Raamatus Ansipist maalitud pilt mõjub küllaltki tõepäraselt ja objektiivselt. Seal on tunnustatud tema sihikindlust ja oskust oma mõtteid veenvalt esitada. Samas on aga viidatud sellele, et ajapikku muutus Ansip autoritaarseks ja tal tekkis ainuõige seisukoha sündroom. "Üha kasvavast egost kannustatud hoiakud muutusid järjest mustvalgemaks. Ansip teadis täpselt, mis õige, mis vale, kes on hea ja kes on halb. Vahepealsed teed haihtusid." (lk 182)

Vankumatult kaitstes rikaste huve, suutis Andrus Ansip edukalt ellu viia Reformierakonna „käsi-peseb-kätt“-poliitikat, mis pidevalt suurendab lõhet jõuka vähemuse ja tavakodanike elatustasemete vahel, põhjustab tööpuudust ja väljarännet. Paraku ei suuda või ei taha paljud valijad seda mõista ja toetavad seda poliitikat jätkuvalt. Et mõni nende hulgast jumalapärast ümber ei mõtleks, selleks kestab tänini Edgar Savisaare ja Keskerakonna demoniseerimine, mille kõige ilmekamaks näiteks on 30. aprillil meie suuremate ajalehtede esikülgedel avaldatud fotomontaaž.

ENDEL RIHVK, vaatleja

[illustratsioon, raamatu „Kadri Paas * Katariina Krjutškova. ANDRUS ANSIP - halva iseloomuga tark poiss“ kaanekujutis]

LOE LÄBI: Iga poliitikahuvilise eestlase raamaturiiulis peaks olema ka see Kadri Paasi ja Katariina Krjutškova valmis meisterdatud teos pikaaegsest peaministrist – Tartu poisist Eesti poliitikuks kasvanud Andrus Ansipist.

Jaga |