Hoomamatu Eesti

Mis aga toimub Maarjamaa pärismarjamaal, on üksnes aimatav. Mõnede õnneks ei ulatu sinna ükski kuri pilk ega käsi.

Ei, riigi haldusala ei olegi see päris. Ehkki, kus iganes ministeeriumis või ametkonnas viitsib Riigikontroll torkida, avanevad vargused ja JOKK-skeemid. Meenutagem vaid Majandusministeeriumi päästekomando poolt kustutatud teedeehituse korruptsiooniskandaali - tukid susisevad veel praegugi.

Keegi ei söanda uurida (pole ka mõtet!), millised suured kombinaatorid ja milliste skeemidega toimetavad raha kõrvale riigiasutustest Eesti Energia, Elering, Tallinna Sadam, Eesti Raudtee. Mäng toimub sedavõrd kõrgel tasemel ja nõnda rafineeritult, et Riigikontrolli võimalikud piilurid litsutakse lihtsalt laiaks. Aga, nagu öeldud, ega nad nuusigi - kelleltki ei saa nõuda üle võimete.

Seda kinnitab juhuslikult (pettasaanu kaebus!) välja imbunud faktike, mille KAPO koheselt raudsesse haardesse võttis, vist ikka prokuratuur, nimelt selle, kuidas ikka samad isamaalised Ostap Benderid hangeldasid Tallinna Sadama aktsiatega.

Pärismarjamaaks, kuhu sajab vahetevahel ka taevamannat, näivad olevat fondid ja sihtasutused, kus liiguvad suured rahad. Sisse ja välja. EAS, Arengufond, pensionifondid. Jaga ja valitse - ei ulatu siia väeti Riigikontrolli käsi, ei suuda uudishimutsejad ajakirjanikud, kui neid mõnikord ongi, midagi välja nokkida. Sest üks, olgugi mõistusega, ajakirjanik ei valda kõrget raamatupidamiskunsti. Pealegi ei lasta teda "buhalteeria-toa" lävelegi - eraasutus ju!

Korra küll lahvatas, aga samas kustus, üks skandaal, mis võinuks lõpuni uurimisel kõigutada ametitoole ja riigisambaid. Oli see Päevaleht, mis käsitles Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) uskumatult võimalikke rahade (meie Euroopa abirahade!) annetamist ettevõtteile? Valitud ettevõtteile! Mäletamisi, teiste kurioossumide seas, sai üks ettevõte aastas 17 (!) rahaeraldist jne, jne. Finantsinspektsioon, Rahandusministeerium või kes tont nimetet heategevusasutust EAS kontrollima peaks, ei liigutanud kõrvugi. Kogu asi piirdus tolle asutise juhi kõrvade punastumisega, nii näis siinkirjutajale telepurgis.

Pensionifondid. Miks tahab valitsus neisse erafondidesse väevõimuga rahva raha paigutada, taastades maksed teise sambasse? On ju pimedalegi näha, et need fondid jäävadki tootma kahjumit. Raha sissepanija, tulevane pensionär, saab haledasti lakki. Aga riigi eestvõttel toimetatud rahva raha vargus jätkub. Põhimõttel „sulle-mulle" - sugulaste, tuttavate ja lihtsalt kompanjonluse kaudu - jõuabki raha "õigeteni".

Vaesele panustajale jäävad ikka tühjad pihud, mõnituseks veel öeldakse: „Vaheta raha neelav auk uue, kurjema vastu."

Ometi: miks ei võiks pensionifondid olla riiklikud?? Miks ei võiks EAS ja Arengufond olla näiteks Rahandusministeeriumi osakonnad?

Aga ei ole. Sestap saab üha enam selgeks, et praeguse Eesti riigi eesmärk ei ole rahva kaitsmine ja kestvuse tagamine. Pigem vastupidine, ehk siis...?

Härrased Stelmach, Raudne.... Selle rea tipp ja lõpp on kõrgel ja kaugel. Hoomamatu, nagu ongi vaja.

Last, but not least. Laheneb, piskulgi järelemõtlemisel, mõistatus, miks võivad valitsuse juhtpartei kröösused ja kassaülemad rinnale põrutada: meil raha küll!

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |