Vangerdus „Eesti Eest“ imago kergitamiseks

Leo Mürkhein,      06. september 2006


Muigega kuulasin Kuku raadio küsitlust viitseadmiral Tarmo Kõutsi meelemuutusest. Mõneti pani see kahtlema tema kompetentsuses. Seda juba üksnes oma mantlipärija soovitamisel, sest üldteada on see, et kõige erudeeritum ja NATO-ga kõige enam seotud kindral Vello Loemaa oleks küllap ka kõige kompetentsem isik Eesti kaitsejõude juhtima, ja seda mitte pelgalt kaitseminister Jürgen Ligi arvamusest johtuvalt.
Kelle soovitusel või mõjutusel hr. Kõuts uusi väljakutseid ootab, võib üksnes oletada, ent tavaliselt ei hakka endast vähegi lugu pidav tipp-persoon, veel olles senisel kõrgel ametipostil, oma eelistusi või kalduvusi välja ütlema. Kui hr Kõuts veel ei tea või pole kuulnud (ehk siiski teab?) fraasi „Poliitika on räpane, ja seda peaaegu igas riigis, tasandil, kogukonnas või huvigrupis", siis juba see viitab tema mõningasele piiratusele.
Sümpaatne hr Kõuts, olles veel kaitsejõudude juhataja, peab olema isamaaline, ent ei pruugiks olla üksnes Res Publica Eesti Eest-lane.
Küsitluses vilksatanud püüe pürgida presidenditoolile on hr Kõutsile tekitanud ilmselt peapöörituse – tõusta „kõrgustesse" Riigikogu kaudu. Hilisemas karjääris võib see tekitada isegi ränku kibestumisi. Aga eks härra ise tea! Kes aga pakub tema puhul võrdlust Dwight Eisenhoweriga, sellel soovitan aduda mõisteid Aeg ja Ruum.
Kuivõrd tõdemus „Otstarve pühendab abinõu" paika peab, näeme eeloleval kevadel. Ehk kuuleme siis mõndagi eetikast, mis on mõnelegi võõras mõiste?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)