Padujoomine ruulib!

VÄINO UBINA,      20. juuni 2007


Padujoomise ohjeldamisest on saanud järjekordne "auru vileks ajamine" – kõigile selge seisukoht taandub üksteisele ärategemiseks. Loed ja kuulad neid seinast-seina sõnavõtte ja arvamusi, millega meedia manipuleerib, ning tekib tunne, et meil lausa kiputakse inimõiguste alustalade kallale, kui piiratakse vägijookide ööpäevaringset kättesaadavust.

Veel kummalisem on asjaolu, et kõik ohivad ja ahhetavad, kirudes joodikuid, kuid samas peetakse joomisvastast väljaastumist riigivastaseks ettevõtmiseks.

Kas tõesti on Eesti valitsus nii sügavalt seotud alkoholitootjate sponsorlusega või lausa isikliku osasaamisega sellest "juudaseekli-tulust", et isegi alkoholi kättesaadavust noortele ja juhujoojatele ei tohi kuidagi "ahistada"?

Kulutused kultuurile ja spordile olla otseselt seotud alkoholiaktsiisist laekuvaga. Järelikult, joomise vähendamine otseselt kahjustab meie kultuursust ja tervist (sportimine tagab ju tervist).

On ju üldiselt teada joomisest johtuvate hädade register: kuritegevus, liiklusavariid, tänavahuligaansus, tööõnnetused, sandistunud tervis, lagunenud perekonnad, koduvägivald, kodutud, tänavalapsed jne. Kuigi kõik see ei tulene just sajaprotsendiliselt viinaveast, on enamik sellest siiski seotud alkoholi kuritarvitamisega. Eelnevas loetelus oli ainult inimressursiga seonduv, kuid sinna lisanduvad ju ka suured ainelised kaotused (tulekahjud, lõhutud autod, tegemata tööd, liiklustakistused avariikohtades, aga ka tuletõrje, päästeteenistuse ja kiirabi ülekoormus jne).

Kas on üldse kusagil välja toodud, kui palju haigekassaraha kulub joomisest tingitud ihuhädade lappimiseks? Laias laastus tuleb see kõik ikkagi jälle korraliku kodaniku arvel.

Miks siis ikkagi on nii ülejõukäiv riiklikult seda enesehävitusjada takistada, suruda mõistlikesse, kaaskodanikke mitte häirivatesse raamidesse? Kas ainult sellepärast, et vägijookide tootjad ja sellelt tulu saajad kuuluvad mõjukate sekka, kellel on hoovad seda piiramise-keelamise protsessi mõjutada? Mitte nagu suitsetamine ja narkootikumid, mida võidakse piirata ja keelata, mille levitamise ja reklaamimise eest koguni karistada, sest sellest meie valitute ja seatute heaolu üldiselt ei sõltu – tegemist on üldjoontes allilmaäri sissetulekuga.

Ja kogu selle keelamise-piiramise vastupostulaadiks on kuulutatud taksoviin – otsekui mingi puutumatu püha lehm! Vaat siis hakkavat levima taksoviin ja salaviin! Nagu sellele ei saa ega tohi päitseid pähe ajada ja raudu suhu panna?! See oleks igakülgselt inimsõbralikum tegevus, mille nimel tasuks pingutada, kui alkoholipruukimise kurbade tagajärgede lappimine ja hädapärane silumine. Ei tasuks sellisele lapsikule seigale padujoomise piiramist üles ehitada. Kui kodanikud teavad, kust salaviina saab, peaks see ka politseil teada olema.

Ka vastulause, et joodik saab oma jooma igal juhul kätte, on lapsikuvõitu argument. Tähtis on, et juhujoomised lõpeksid. Kui ikka relvad oleks igal nurgal saadaval nagu alkohol, küllap oleks siis ka laskmist, haavatuid ja tapetuid rohkem. Piirangud ja keelud tuleb kehtestada võrdlemisi ühtlaselt kogu Eestis, et vältida tagasilööke, kus viina järele tuleb sõita naaberlinna või -valda ning teha seda joomase peaga.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)