Selg olgu sirgem

Sellega tuldi opositsiooni vastuseisust hoolimata siiski toime. Paraku kerkisid kohe üles mitmed uued probleemid, mille lahendamine pole põrmugi lihtsam. Seda olukorras, kus rahvast püütakse häälestada kõige vastu, mida valitsus teeb või teha plaanib. Seejuures ei püüagi Keskerakonna koalitsioonipartnerid tehtavat alati õigustada, vaid mängivad mingisugust kaaskannataja-rolli. Samas püüab aga Keskerakond teha kohati halva mängu juures head nägu. Selline taktika võib olla küll kasulik koalitsiooni tervisele, kuid ei mõju hästi erakonna reitingule.

Rail Baltic’u saaga

Viimasel ajal on meedias aetud hagu alla kriitikale Eestit Euroopaga ühendava kiirraudtee projekti suhtes. Siin on ilmselge seos sellega, et hiljaaegu andis peaminister Jüri Ratas koos oma Balti kolleegidega allkirja vastavale kokkuleppele.

Nii nähakse võimalust sellega ka Keskerakonda rahva silmis diskrediteerida. Raudtee-vastases kampaanias osalejad rõhutavad ühel juhul, et kõnealune projekt on Eestile majanduslikult ja ökoloogiliselt kahjulik, kuid teisal kinnitavad selle vajalikkust piki muudetud trassi. Samas jäetakse tähelepanu alt välja asjaolu, et selle praeguse variandi kasuks otsustas eelmine valitsus juba mitu aastat tagasi ja tänaseks on ära tehtud hulk eeltöid.

On ilmselge, et tänases Eestis elavate inimeste jaoks ei pruugi sellest suurehitusest mingit tulu tõusta, pigem tuleb juurde kulutusi ja paljudele ka ebamugavusi. Milline on aga olukord meie lastelaste jaoks 50 ja enama aasta pärast, seda ei suuda täna ka parimad eksperdid ennustada. Selleks on ajateljel liiga palju muutujaid. Niisiis poleks tänastel otsustajatel mõtet seda projekti ei promoda ega ka kaitsta. Tuleks vaid möönda, et eelnevaid kokkuleppeid pole otstarbekas tühistada, sest kõige muu kõrval mõjuks see halvasti ka Eesti kui usaldusväärse riigi mainele.

Protestijatelt tuleks küsida: kus olite 4–5 aastat tagasi, kui oli võimalik valida teile meelepärane variant? Niisiis ei pruugiks ka Kadri Simsonil hakata ajakirjanikule selgitama, et maanteel on parem liigelda, kui rekkaid asendab raudteevedu, vaid tõdeda, et projekti lõpetamiseks või muutmiseks on aeg ammu möödas ja et nüüd tuleb tegutseda, vaatamata enda või oma erakonna seisukohtadele.

Raha põletamine Ärma moodi

Teiseks hiljaaegu võimendunud küsimuseks on EAS-i poolt eelmise presidendiga seotud firmale toetuse andmine, mis hiljem osutus abikõlbmatuks ja mille EAS otsustas nüüd tagasi maksta rahva rahaga. Samas ei taha ükski toonastest ega ka tänastest otsustajatest selle eest vastutada.

Nagu sellest veel vähe oleks, avalikustas 1. veebruari ETV saade „Pealtnägija“, kuidas Presidendi kantselei krediitkaartidega on aastate jooksul tasutud kümneid tuhandeid eurosid presidendile luksusliku elu ja lisateenuste osutamise eest tema sõitudel välisriikidesse.

Seekord tuleb tunnistada, et avalik meedia on rahvaga ühes paadis. Ka selle rahvaga, kes samal õhtul Tallinna TV saates „Täna“ näidatud loos seisis tundide kaupa sabas, et saada Toidupangalt 10 eurot maksvat pakikest.

Paraku kuulub EAS-i ohjamine sotside ministri Urve Palo haldusalasse, ja see seletab ehk mõneti ka meedia üksmeelt. Siin poleks ka Keskerakonnal mingit põhjust pead liiva alla peita ja tuleks ühemõtteliselt kinnitada oma leppimatust sellise praktikaga.

Pean siinkohal silmas Jaanus Karilaidi esinemist 31. jaanuaril Tallinna TV saates „Otse kümnesse“, kus ta püüdis iga hinna eest seda teemat vältida ja juttu mujale viia.

Kas poleks sellega seoses tarvilik hoopis uuesti fookusse seada ka presidendi otsevalimise teema või veelgi radikaalsem presidendiinstitutsiooni kaotamise küsimus? Meie väikeses riigis aitaks ju rahva elujärje parandamisele mingil määral kaasa ka kõigi vältimatute kulutuste kärpimine.

Tasuta ühistransport ja e-valimised

Kõigile konkureerivatele erakondadele teeb mõistagi muret Keskerakonna populaarsuse kasv rahva hulgas, kui nad suudavad ellu viia oma lubadused. Kohalike omavalitsuste valimistega seoses on kahtlemata selliseks lubaduseks tasuta bussiliikluse korraldamine maakonnaliinidel. Majandus- ja taristuminister Kadri Simson püüdis mingis sõnavõtus täpsustada, et 1. jaanuariks ei jõuta kõigi ettevalmistustega valmis ja tasuta sõit hakkab kehtima 2018. aasta jooksul. Ühest tema lausutud sõnast hakkasid kinni valdavalt Reformierakonna poolt ametisse pandud maavanemad, kes mõistagi hoiavad rusikat taskus oma sooja koha peatse kaotamise pärast. Nad tegid ettepaneku käivitada tasuta transport juba käesoleva aasta 1. maist. Siin polnuks vaja hakata midagi pikalt selgitama, vaid ainult küsida, miks nad ei teinud seda ettepanekut eelmisele valitsusele, et see planeerinuks vastavad summad käesoleva aasta eelarvesse, nii nagu tänane valitsus plaanib teha järgmise aasta eelarves.

Kokkuvõttes võib öelda, et juba käib äge võitlus iga valijahääle pärast tulevastel valimistel. Seetõttu on enam kui kummaline, et pole kuulda Keskerakonna ettepanekut valimisseaduse muutmiseks ja e-hääletuse tühistamiseks, kuigi ammu on tõestatud sellise valimisviisi sobimatus tänapäeval kehtivate põhimõtetega. See, et räägitakse e-valimiste aja lühendamisest, ei muuda ju midagi, sest näiteks mõnel hooldekodutöötajal piisab kõigi patsientide ID-kaartidega hääletamiseks mõnekümnest minutist, muudest sohitegemise võimalustest rääkimata.

Allakirjutanu mõistab, et koalitsioonis olles ei saa üks erakond ellu viia kõiki oma lubadusi, vaid peab tegema kompromisse. Samas tahan Keskerakonna valijana teada, millest ja miks loobuti ning mida selle eest vastu saadi. Näiteks kasvõi seda, kelle initsiatiivil loobuti alkoholimüügikeelust tanklapoodides ja miks teised koalitsioonipartnerid sellist asja toetasid.

ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |