Kuidas täita Tihemetsa uute Tiinadega?

KALLE LAANET,      24. jaanuar 2007


Kas sa Tihemetsa Tiinat tead, seda tüdrukut, kellest rääkida võiks nii mõndagi head ja kes ajas segi kõigi tuttavate poiste pead?!

Mäletan seda laulu oma lapsepõlvest. Kui nüüd Tihemetsa alevikku külla tulin, lootsin, et vaatamata sellele, et omal ajal väga õitsval järjel olnud sovhoostehnikumist muudatused ja reformid üle on käinud, võiks Tihemetsa-kandi elujõud ja optimism jätkuvalt alles olla. Kahjuks meenutas Tihemetsa rohkem lagunenud Okasroosikese lossi, kus aeg on peatunud...

Kunagisest keskusest sai ääremaa

Voltveti mõisa häärber – see hilisklassitsistlik hoone oli ju omal ajal Pärnumaal üks esinduslikumaid. Kunagise aktiivse keskuse asemel märkad aga tühje katkiste akendega kummitustemaju ning mõnda üksikut inimest aleviku tänavatel.
Kui ei ole liikumist, siis pole varsti ka elu, kõnelemata edasiliikumisest. Ma ei nuta taga nõukogude aega tollase tohutu kutsekoolide võrguga. Tänase Eesti vajadused haritud põllumeeste järele on kahanenud, põllumajandustootmine on siinkandis kallis ja meil on raske võistelda riikidega, kus kliimaolud on paremad. Oma tarbeks ja oma rahvale peab aga ikka vilja ja loomi kasvatama, ning see kõik on alati eeldanud tarkust ja oskusi.

Tihemetsas oli olemas, peenemate sõnadega öeldes, vajalik infrastruktuur kutsehariduse ja sellega kaasas käiva praktika jaoks. Miks meil ei jätkunud tarkust asju ümber korraldada nii, et kool oleks alles jäänud? Ainult uusi erialasid pidanuks juurde võtma ja mõned ära jätma. Kool on ju küll justkui alles, aga seal ei õpi vist enam kuigi palju Tiinasid…

Linnad saagu omal jõul hakkama

Paberil on alati võimalik asju ilusamana näidata, kui nad tegelikult on. Keskmised näitajad, mis meil nii mõnegi valdkonna puhul on riigi tasandil muljetavaldavad, ei ilmuta ennast paljudes Eesti piirkondades, kus elanikkond vananeb ja väheneb tohutu kiirusega ning kus on puudus ka vähema palgaga töökohtadest, kallimatest ametitest rääkimata. Kui lapsevanematel pole tööd ja lastel, kus koolis käia, kolivad nooremad inimesed ära sinna, kus on oma ja laste elu lihtsam korraldada.
Saan nendest inimestest aru ja muretsen koos kõigiga, kellel ei ole töökohta või õppimisvõimalusi, kellel on perearsti juurde minek võimatu, sest buss ei käi ja endal transporti ei ole. Kõik see kokku ongi puuduv regionaalpoliitika.

Lihtne on süüdistada selles regionaalministreid. Edukas regionaalpoliitika eeldab kõikide ministeeriumide koostööd ning, teiselt poolt, omavalitsuste nii omavahelist koostegutsemist kui ka koostööd valitsuse ja Riigikoguga. See omakorda eeldab poliitilise tahte olemasolu nii seadusandja ja täidesaatva võimu kui ka omavalitsuste tasandil. Kui ühes lülis koostöö ei toimi või hakatakse seal kangekaelselt „oma asja" ajama teiste huvide arvel, siis läheb nii, nagu siiani ikka on läinud.
Suured ja suuremad linnad ei saa areneda maapiirkondade arvel, vaid peavad edasi liikuma omaenda jõul. Igas vallas pole mõtet pidada gümnaasiumi, küll on aga vaja Eesti tarvis valmis joonistada koolide jt haridusasutuste ning tervishoiuasutuste võrk. Selle võrgu paikapanemise eelduseks on omakorda teedevõrk ja ühistranspordiskeemid, aga ka nüüdisaegne veevärk ja kanalisatsioon.

Paigal hoiavad kool ja haigla

Osa omavalitsusi on tänaseks inimestest nii tühjaks jäänud, et paljude oluliste asutuste, nagu gümnaasium, tervishoiukeskus jm. ülalpidamine käib neil üksi igal juhul üle jõu. Seetõttu teen ettepaneku, et tänastes oludes tuleb Eestis maakonnad muuta samuti omavalitsustasanditeks koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega.
Ainult maakonnad on paljudes piirkondades võimelised ülal pidama tõhusat kooli- ja tervishoiuvõrku. Piirkonnahaigla, tervisekeskus, gümnaasium ja kohalikud koolid on aga tegelikult need, mis hoiavad rahvast oma piirkonnas. Niipea kui see võrgustik hakkab lagunema, hakkavad inimesed ära minema. Töö sa võid kaotada, aga kui sa tead, et su lapsel on ikkagi kool, kus käia, ja saad oma tervisehädadega pöörduda haiglasse või tervisekeskusse, annab see kindlust ka uue töökoha otsimisel.

Bussiühendus on elementaarne

Minu kohtumistel inimestega, kellest paljud on tunnustatud pedagoogid, selgus, et ühistranspordi puudumine on Tihemetsas üks tõsisemaid paigalseisu põhjusi. Inimestele tuleb võimaldada liikumine ilma suurema vaeva ja rahakuluta.
Näiteks igal juhul tuleb eriarstiabi saamiseks valdadest sõita Pärnusse. Kõnelemata sellest, et Pärnusse sõidu eest peab eraldi maksma ja see raha tuleb patsiendi taskust. Sageli puudub aga bussiühenduski. Kui maakonnas arendatakse välja tervishoiukeskused, kus töötavad ka kõige sagedamini külastatavad eriarstid, ning sinna on võimalik küladest normaalse ajakuluga kohale jõuda, muutuksid Tihemetsa-taolised kaunid Eesti külad ja alevikud jälle ligitõmbavaks neile, kes tahavad eluaset soetada ja peret luua. Noored ei läheks enam maalt linna, vaid hakkaksid tasapisi linnast maale tagasi tulema.

Kogu Eesti peab elama

Probleemid, millega Tihemetsas silmitsi seistakse, on tõsised. Kuid ka lahendusteed on olemas. Keskerakonna tegevuskava aastateks 2007–2011 näeb ette erinevate transpordiliikide ja vedajate töö integreerimist ning elanikele sobivaimate väljumisaegade tagamiseks kogu Eesti ühistransporti koordineeriva üleriigilise transpordikeskuse loomist. Samuti on meie eesmärgiks nõustada ja toetada maakondlikke omavalitsusliite maakonna ühistranspordikeskuste käivitamisel ja arendamisel.

Keskerakonna juhtmõtteks on „Kogu Eesti peab elama". Meie eesmärk on terve Eesti areng ning maaelu säilitamine ja edendamine. Seejuures jääb omavalitsusele jätkuvalt otsustav roll elu edendamisel. Mitte kusagil kaugel, vaid siinsamas, teie eneste keskel teatakse kõige paremini, mida kõige rohkem on vaja.

FOTO:
HEAL LAPSEL MITU NIME: Praegune Tihemetsa hariduskeskus, e ndine Tihemetsa põllumajandustehnikum, kunagine Voltveti mõis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)