Omandireformikonverents: hoolivalt ja õiglaselt

Siinkohal avaldame saalis viibinud Tallinna linnavolikogu liikme Jaak Vihmandi kirjutise konverentsi ajendatust.

Sundüürnike raamatu "Kaotatud kodud" esitlusel Rahvusraamatukogus 22. septembril küsis mult mõnigi osavõtja: miks mina olen sinna tulnud? Tõepoolest, meie pere ei ole omandireformiga midagi ei tagasi saanud ega ka millestki ilma jäänud.

Siiski oli meil lähedane kokkupuude omandireformiga päris selle  alguses - täpsemalt, ühe tagasisaajaga. Endise omaniku tütrele  tagastati mitmekorteriline puitelamu Tallinna kesklinna piiril. Ta  müüs tagasisaadu ääretult kiiresti edasi. Seda põhjendas ta nii: pole võimalik, et selline tagastamine jääb pikalt kehtima, aga raha vast ikka ära ei võeta...

Usun, et paljud arenenud õiglustundega inimesed on ängistuses kõrvalt näinud, mida sundüürnikud on nonde reformiaastate jooksul pidanud läbi elama, kui erinevaks on kujunenud inimeste kodu saatus.

"Õiglus" Eesti moodi

Mida andis meile see erastamine Eesti moodi? Kas ja kuidas oli see õiglane meist igaühe jaoks? Konverentsil saime selge pildi, et Saksamaal ei kaasnenud omandi tagastamisega uut ülekohut. Meil aga isegi kustutati tagastatud majadel lasunud võlad, s.t endistele formaalsetele omanikele kingiti majad, lisaks veel kõik 50 aasta jooksul tehtud parendused ja juurdeehitused! Aga üürnikud pidid ise mingi väljapääsu leidma. Tööaastate eest saadud EVP-d olid sundüürniku jaoks nagu riiklik näkkusülitamine.

Mõtlen omandireformi taustal tihti inimestele, keda tunnen. 42 aastat tagasi hakkasid noorte spetsialistidena ühes ettevõttes tööle Mati, Ülo, Jaak, Urve, Rein ja Maie. Mati ei saanud EVP-de eest midagi, sest temal oli kooperatiivkorter, ja see oma kodu talle jäigi. Ülo ehitas natsionaliseeritud eramaja pööningul oma raha eest välja teise korruse ja see, oma raha eest ehitatud kodu, võeti temalt ära - endisele omanikule lihtsalt anti ühekordse maja asemel tagasi kahekordne. Jaak erastas 17 100 krooni eest Õismäel 3-toalise, mis nüüd maksab miljoni krooni ringis. Urve kolis kööktoast  uude korterisse Lasnamäel napilt enne omandireformi, muidu oleks temagi reformirataste vahele jäänud. Omandireform Reinu eriti ei puudutanud: tema elab siiamaani vanaema majas Rahumäel, nüüd küll juba omanikuna, sest vanaema on surnud.

Maie aga jäi oma perega reformirataste vahele - ahjuküttega 33 ruutmeetrile Kalamaja vanas tagastatud puitmajas - ja sai hiljuti erastamishinnaga 16 ruutmeetrit kapremonti vajavat pinda Kalamajas. Vähe küll, aga Maie on sellegagi rahul, sest Kalamaja on tema kodukoht.

Keegi neist ei taha nõukogude võimu tagasi, aga nad tahavad õiglast ja hoolivat suhtumist oma riigis.

Mida on vaja teha?

Omal ajal nõudsime Nõukogude riigilt MRP salaprotokollide avalikustamist, et avada tee Eesti iseseisvusele.

Iseseisev Eesti on aga võtnud kohustuse täita Euroopa sotsiaalõiguste hartat ainult osaliselt. Riigikogu välistas selle harta ratifitseerimisel  artikli 23 "Vanurite õigus saada sotsiaalset kaitset" ja artikli 31 "Õigus eluasemele" täitmise.

Õigluse ja hoolivuse teele asumiseks tuleb artiklid 23 ja 31 ka Eesti Vabariigis ratifitseerida ning võtta riiklikul tasemel juhindumiseks.

JAAK VIHMAND,  Tallinna linnavolikogu liige, Keskerakond

Jaga |