Mart Ummelase meediakommentaar. 10 aastat tagasi (1)

19. veebruar 2001

Olen kunagi varem juba juhtinud tähelepanu sellele, et mida värvikirevamaks ja kergemini haaratavaks muutuvad väljaanded ja telekanalid, seda sisutumad ja mõttetumad nad tegelikult on. Mõni meediateoreetik, näiteks Priit Pullerits, võib küll väita, et tegu on loomuliku ja paratamatu arenguga, sest üha tulvav infovoog vajab inimlikult ja arusaadavalt lahtiseletamist, et sellest saaks ka juhinduda. Jah, kuid kui see kõike läbiv lihtsustamine toob endaga kaasa ka ümbritseva maailma enda lihtsustamise, keeruliste protsesside ja seoste analüüsi asendamise primitiivsete must-valgete skeemidega, stereotüüpide ja eelarvamuste kinnistamise, siis taoline meedia areng teenib ajakirjanduse tegelikele sotsiaalsetele funktsioonidele risti vastupidiseid eesmärke.

Miks ja kust pärineb üldse arusaam, et väljaannete rohkus, telekanalite paljusus ja raadiojaamadest täidetud eeter teenib massimeediumidele ühiskonnas seatud eesmärke parimini?! Miks arvatakse, et pluralism teostub erinevate häälekõvendajate, mitte erinevate arvamuste ja inimeste kaudu?! Nii võiks ehk arvata see seltskond, kes üritab ajakirjandusega üksnes iseendale raha teha. Peale ajakirjandusmagnaatide arvavad aga nii küllap igasugused äärerühmitused, marginaalsed grupid ja üliambitsioonikad üksikisikud, kes kõik loevad endal olevat õiguse masside teavitamiseks. Ja seda auditooriumi enamiku huvide arvel.

Siin-seal võib kuulda näiteks avalik-õigusliku ringhäälingu kriitikute suust valjuhäälseid väiteid, nagu peaksid ühiskonna teenistuses olevad TV ja raadio tegelemagi vaid taoliste vähemusrühmade, friikide huvide rahuldamisega. Ilmselt väidetakse seda omakasupüüdliku tagamõttega, et nõnda vabastada ülejäänud massi meeled ohjeldamatuks ajupesuks kommertskanalite poolt.

Tänase seisuga ja siin, Eestis, võib küll üsna kindlalt väita, et kanalite rohkus, väljaannete paljusus ja meediavahendite atraktiivsus ei ole kuigivõrd arvestataval määral ajakirjanduse rolli ja tähendust ühiskonnas suurendanud, pigem vastupidi. Vaadake või meie ajakirjade turgu, kus on iseseisvusajal tekkinud väljaannetest järele jäänud vaid kaubakataloogidele sarnased sohva- ja soustiajakirjad. Kultuuriajakirjandus peab aga läbi ajama samas seisus, milleni nõukogude ajal suudeti toonasest vaimsest surutisest hoolimata jõuda.

Tuleb välja, et tänane väidetav majanduslik õitseng on vaimule isegi ahistavam. Ei ühtki uut poliitika-, ajaloo- ega tõsisemalt võetavat loodus- või populaarteaduslikku väljaannet ole viimase viie aastaga juurde tulnud. Neli telekanalit pole toonud tegelikult reaalseid valikuvõimalusi juurde kellelegi peale ameerika spordialade ja Hollywoodi filmide huviliste, ehkki ka viimaste puhul võiks veendunult väita, et enamik näidatavast produktsioonist on aastate eest isegi Soome telekanaleilt ära näidatud.

Tegelikult on Eestis asjad läinud nii kummaliselt, et siin ei püüta isegi kommertslikel kaalutlustel sisulise mitmekesisuse poole. Soomes on aasta algusest peale suurt tähelepanu äratanud ja kiiresti läbi müüdud väljaanne nimega „Sõja-aja lehed", mis koondas huvitavamaid materjale viimase suure sõja aegseist Soome ajalehtedest. Koos asjakohaste kommentaaridega. Idee ise pärineb Suurbritanniast, kus sealne kirjastaja Peter McGeen on juba palju aastaid teinud sõja-aja lehtede faksiimilekoopiaid. Sealt on see idee levinud Taani, Norrasse, Belgiasse, Hollandisse ja nüüd ka Soome. Kui pealegi arvestada, et ajalise kauguse tõttu suuremaid probleeme autoriõigustega ei teki, võib ideed isegi äriliselt kullaauguks pidada. Vaevalt Eestis keegi aga millegi taolise peale tulla võiks, sest meie ajakirjandusjuhid on kasvanud paraku üsna õhukesel kultuurikihil ega pruugi üldse teada mingist sõjast midagi, veel vähem sellest huvituda.

Noh, aga vähemasti kümne ja kahekümne ja kolmekümne aasta tagusest Vene ajast võiks ometi kokku seada värvikaid ajakirjanduslikke ja muudki asjalikku infot sisaldavaid materjale, rääkimata siis juba Eesti Vabariigi iseseisvusaja alguse dokumentaalsest kajastamisest. Lähenemas on meie iseseisvuspäev, kuid tänaseni on minu isiklikuks parimaks allikaks vabariigi aja alguse kohta kunagi 1928 välja antud pildiraamat „10 aastat Eesti iseseisvust".

Peagi möödub 10 aastat meie riigi taasiseseisvumisest, kuid Eesti Vabariigi algusaegade kohta on meie ajakirjandusest aasta-aastalt üha napimalt lugeda. Rääkimata süsteemseist ülevaadetest, mis aitaksid meid mõista näiteks omandireformi segast loogikat või seda, miks uus Eesti Vabariik ei võtnud üle eelmise vabariigi põhiseadust ja katkestas sellega paljude jaoks reaalse  järjepidevuse. Kas pole mitte nii, et vaikides oma minevikust kordame sageli neidsamu vigu, millest oleksime pidanud juba kord õppima?! Igatahes eesti ajakirjandusel oleks täna palju õppida nii oma eelkäijailt kui ka Lääne kolleegide kogemustest, kuidas teha head, sisukat, kaasa mõtlema sundivat ajakirjandust.

MART UMMELAS

Jaga |