Peaminister käis eakaid solvamas

Paraku tuli nii minul kui ka saalitäiel pensionäridel tulla kohtumiselt tagasi nördimusega, hinges tunne, et eakana ei ole me midagi väärt.

Ansip ei tea pensioni suurust

Kohtumine küttis kirgi algusest peale. Publik oli tõre, kuid peaminister püüdis rahulolematutest häältest üle rääkida. Asi kippus kontrolli alt väljuma, kui Ansip eksis keskmise pensioni suurusega 100 euro võrra, minnes pensionisaajatega suisa vaidlema. Me mõistame, et tema jaoks pole tegemist märkimisväärse summaga, kuid pensionärile on see ligi pool pensionist.

Ma poleks ehk vaevunud kirjutama, kuid mind solvas väga peaministri üleolev suhtumine eakatesse inimestesse. Ta ei püüdnudki riigimeheks jääda. Ta ei püüdnudki mõista, millises seisus eakad inimesed elavad. See ei ole inimväärne elu. Mind hämmastas, kuidas Ansip küsimustele vastates mängis osavalt demagoogiaga, läks vastustes lihtsalt üle teistele teemadele ning rääkis musta valgeks, kuni sattus varemöelduga vastuollu.

Üksnes mõni näide. Peaminister tõi eeskujuks Põhjamaid, kui aga eakad hakkasid nõudma astmelist tulumaksu, mis Põhjamaades on edu toonud, teatas Ansip järsult, et Põhjamaid ei saa võrdluseks võtta, andmata ühtegi argumenti. Astmelist tulumaksu defineeris ta aga tublide inimeste karistamisena.

See viimane lõi mulle valusalt hinge. Härra peaminister, kas kõrget palka saav ametnik on tublim kui üksikema, kes töötab kolmel töökohal, et oleks lapsele midagi süüa anda? Või tublim kui eakas, kes ei saa pensionile jääda, sest siis ei jääks kommunaalkulude ja arstirohtude kõrvalt raha toidu ostmiseks? Kas ongi nii?

See olevat hea, kui eestlased kodumaalt ära lähevad!

Eestlaste massilises kodumaalt lahkumises nägi peaminister üksnes head, mingu aga! Ja isegi kui ei tule kunagi tagasi, saavad väljarännanutest üksnes suured teadlased ja haritud inimesed, kes toovad riigile au. Ka sellest häbiplekist suutis ta teha eduloo, jättes märkimata tuhanded kodud, kus lapsed kasvavad ilma isata või emata, sest pered on lõhutud, et võõrsil igapäevast leivaraha teenida. Valik on ju lihtne: kas perekonna kaotus või nälg Eestis?

Jutuks tuli ka Riigikogu liikmete palga tõus. Paraku seda teemat ei pidanud peaminister üldse vajalikuks kommenteerida. Mis puudutab pensionide tõusu, tegi Ansip selgeks, et ega me ometi taha, et riiki tabaks õnnetu Kreeka olukord. Ehk siis - vait olla ja edasi teenida. Kuidas kahe euroga päevas ära elada, jäi vastuseta.

Eakate mõnitamine ja lollitamine kestis kaks tundi. Küsimusi oli ohtrasti, kuid enamik neist jäidki küsimata ja vastuseta, sest peaministri taktika vastamisel pikalt keerutada ei andnudki võimalust.

Ärgu peaminister arvaku, et suutis pensionärid ära lollitada. Saalis olid arukad inimesed. Eakad, kes olid tulnud lootuses leida mõistmist ja hoolimist, lahkusid solvatuna. Rahulolematus kasvas. Uskuge, härra peaminister, me oleme küll vanad, kuid meie mälu on veel hea. Järgmiste valimisteni küll.

Viivi T.

pensionär (autor toimetusele teada)

Keskerakonna Seenioride Kogu esimees Elmar-Johannes Truu:

„Praeguse pensioniga on raske toime tulla. Ülikõrgeks on tõusnud kodukulud, toasoe, toiduainete hinnad jätkavad tõusu. Eesti on sotsiaalkaitselt - lapsetoetused, pensionid, sotsiaaltoetused - Euroopa nõrgemaid. 100 000 alla 200-eurost pensioni saavad pensionäri on korralikud inimesed, kes maksavad ausalt kõik maksud, üürid jm. Pärast ülekandeid jääb neil korralikel inimestel toidule 1-2 eurot päevas. Kuidas ära elada!? Viimasel kohtumisel peaminister Andrus Ansipiga küsisin seda temaltki. Mõistlikku vastust ei tulnud. Kui Eesti jätkab sotsiaalvallas tänasel kursil, on sotsiaalne katastroof vältimatu. Tegelikkuses on see juba isegi pihta hakanud. Inimestel pole raha hammaste raviks. Kui hambad läinud, on ka ülejäänud tervis kiire minema."

Jaga |