Omal jõul läbi Venemaa

Mõte autoreisist Tallinnast Vladivostokki  hakkas idanema juba meie ümber-Liidu-reisi ajal. Tegime 1968. aastal mammutreisi ümber Nõukogude Liidu (koguni Vladivostokist edasi, laevaga ümber Tšukotka mööda Põhja-Jäämerd Norilskini välja!).

Oma barettide ja telgiriidest „vormiriietega" jätsime välismaalase mulje - meid peeti tšehhideks. Rändasime sel pikal  reisil juhuslike sõidukitega, lisaks rongile ja lennukile ka juhuslikud autod, kaubalaevad, isegi hobused. Pagas oli minimaalne: kummalgi kohver, Ülol fotokott, mul reportermagnetofon, mis tollal kaalus 4-5 kilo.

Siis mõtlesimegi - maruvahva oleks autodega ringi rännata! Mõtlesime lihtsameelselt: ehk on suure Liidu  mõni autotehas huvitatud oma toodangu promomisest? Nojah, me ei arvestanud lihtsa tõsiasjaga - reklaamist on huvitatud ikka need, kes tahavad midagi maha müüa! Aga N.Liidus  ei vajanud autod reklaami, neid ei jõutud nii palju toota, kui nõuti.

Mõte siiski idanes. Kui sellest võtsid tuld Ülo kolleegid Tõnu Kalle ja Rein Nurk, kes mõlemad olid ka kõvad autoasjatundjad, hakkas lugu ilmet võtma. Minu osalus aga jäi sedapuhku ära - sügisel oli  sündinud poeg Jaan, ja ma ei raatsinud kuidagi pooleks aastaks tema juurest ära minna. Meil polnud käe-jala juures vanemaid, kes aidanuks abikaasat kahe väikese lapsega - tütar Anneli oli alles viiene. Nii saatsin üsna nukralt reisimehed teele, tehes oma zapakaga kaasa vaid  kõige esimese etapi -  Pihkvani.

Reisikiri ilmus alles nüüd

Mul on isegi hea meel, et Ülo reisikiri ilmus alles praegu, mitte kohe pärast suurt sõitu. Nüüd sai selle välja anda just sellisel kujul, nagu Ülo ta kirja pani. Oma ümber-Liidu-reisist kirjutasime Üloga ju ka raamatu, kuid seal tegi Glavlit (noorematele teadmiseks: tsensuur) poolsada parandust, visates välja terveid lõike. Mitte sõjasaladusi - kus me nende juurde oleksimegi pääsenud! Aga kriitilisi kirjutisi loodusreostustest, raiskamistest jne peeti ilmselt riigi mainet kahjustavaks.

Sadism peitus selles, et kuna tekst oli juba trükikojas laotud, siis pidime väljavõetud lao ise kinni maksma! See oli kaval - nii tegi iga kirjutaja juba ise tsensuuri, ei hakanud kirjutamagi sellist, mis hiljem välja võetaks.

Eestlased on alati reisihimulised olnud. Hea, et neil on aega ja tahtmist ka reisidest kirjutada. Nii saavad neis sõitudes mõttes osaleda needki, kes ise nii palju liikuma ei pääse.

Ülo kirjutas oma reisihuvi kohta nii:

„Kunagi, väga palju aastaid tagasi hakkas mulle meeldima üks vene geograafi Nikolai Prževalski sentents: „Ja veel on elu ilus sellepärast, et saab rännata!"

See oli otsekui mu enda mõte, mida ma polnud osanud sõnadesse panna.
Jah, rändamine on tõesti mu suurimaid huvisid, ning kui aeg ja raha võimaldaksid, veedaksin kogu oma elu rännates. Ma ei tea küll oma esivanemate seas ühtegi mustlast ega nomaadi olevat, ometi... Ahjaa! Mu vanaisa Karl pidas omal ajal tõesti väikestviisi rändkaupmehe, tollases kõnepruugis - harjuski - ametit. Äkki sealt?

Omajagu õhutust andsid selleks mu õpingupäevad ülikoolis: bioloogiatudengina olid meil alati suvepraktikumid Eestimaa erinevais paigus, ihtüoloogide grupiga aga sai läbi käidud suurem osa meie järvi, püütud ja uuritud sealseid kalu ja muid vee-elanikke. Olid toredad päevad, ööd muidugi ka.

Ja kohe varsti pärast ülikooli lõpetamist, kuuekümnendate alguses, tegin kaasa ühe tollal moes olnud ettevõtmise - noorte teadlaste ekspeditsiooni. Koos poole tosina kaaslasega tegime retke Jakuutiasse, Liidu külmapooluse Oimjakoni lähedale Vorota järve äärde, kus ühe seal varem käinud grupi kinnitusel pidavat elama üks tundmatu suur vee-elukas, midagi Loch Nessi koletise taolist. Rändasime Oimjakonist tolle järve äärde jalgsi ja ratsahobustega läbi metsatundra. Oli südasuvi, suurte sääskede ja suure palavuse aeg. Järved olid sõna otseses mõttes paksult kalu täis, tolle mitmekümne meetri sügavuse järve vesi aga jääkülm. Uitasime mööda tundrat, püüdsime kalu. Akvalangistid uurisid järve. Küll nägid nad tohutusuuri lutsukalu, aga ei ühtegi koletist. Tollest retkest sai koos ülikoolikaaslase, tänaseks manalamehe Lembit Suuressaarega kahasse kirjutatud raamat "Kuradijahil". Kinnitan, et see on huvitav lugeda, küsige raamatukogust, kui kodus ei juhtu olema. [- - - ]

Kõige rohkem on mind aga võlunud suur Siberimaa. 1976. aastal sai teoks seni esimene ja ainus eestlaste autoretk Tallinnast Vladivostokki. Sõitsime ainult autoga, välja arvatud mõnesaja-kilomeetrine lõik Tšitaast Birobidžani, sest selles vahemikus autoteed lihtsalt pole. See oli kolme Eesti TV ajakirjaniku (mina, Tõnu Kalle ja Rein Nurk) meeletu ettevõtmine - sõita vana, kapitaalremondist tulnud nn Vene villisega maha üle 21 000 kilomeetri! Sellest pajatasid omal ajal 21 telesaadet, teel olles - üle viie kuu - sai pidevalt saadetud televisiooni reisireportaaže. Kuigi aega on palju mööda läinud, üritame koos Reinuga tollased päevikuread kõvade kaante vahele saada.

Miks just alles nüüd? Aga ehk on just nüüd, mil igale poole mujale peale Venemaa hõlbus pääseda, noorel põlvkonnal huvitav teada saada, mida tollane suur Liit endast tegelikult kujutas.

Olen olnud Siberi tee-ehitajate juures Lääne-Siberis Surgutis, kus meie mehed ehitasid betoonplaatidest autoteid naftamaardlate juurde. See oli aastail 1982-1983. Ka sellest on ilmunud raamat - "Tee nafta juurde".
Ajakirjanikuamet on võimaldanud mul läbi sõita kogu omaaegse suurehituse Baikali-Amuuri raudteemagistraali, Baikalist kuni Vaikse ookeanini. Olen olnud meie ehitajate juures, kuulsas Enn Leissoni komsomolibrigaadis, näinud nende tööd, vaeva ja viletsust, aga ka tõelist romantikat. Küll tahaks praegu näha, mis on sellest ülireklaamitud suurehitusest saanud? Kas seal täna üldse rongid liiguvad? Aga see soov jääb paraku küll vist ainult unistuseks...

[- - -]"

Ülot enam pole meie hulgas, aga reisidest kirjapandu  jääb.

13. juunil oleks Ülo Tootsen, endine Riigikogu liige Keskerakonna poolt, saanud 78-aastaseks.

TOIVO TOOTSEN

[pildiallkirjad]   VENEMAAD AVASTAMAS: 1976. aastal reisis toonane teleajakirjanik Ülo Tootsen  päevinäinud vene „maasturiga" Tallinnast Vladivostokki.   Fotod raamatust „Kahe mere vahel ehk omal jõul läbi Venemaa".

Jaga |