Jumalad ei jäta Kreekat maha

Kus viga näed laita, seal mine näita – initsiatiivi! Kreeka-reisi planeerides vaatasime imestusega, kuidas lennukipiletite hinnad Ateenasse märtsi, aprilli ja maikuuga üha tõusid ja tõusid. Miks nad turismihooaja lähenedes pididki langema?

Kui edasi-tagasi ots hakkas lähenema juba 500 eurole, kadus lootus, aga päästjaks sai Air Balticu juuniöine pakkumine 271 eurot sinna ja tagasi. Lend Tallinn–Riia–Ateena–Riia–Tallinn sai viie minutiga broneeritud.

Nüüd ärakäinuna küsin: milleks maksta kellelegi Tero Taskilale üle mõistuse käivat palka – Riiaks me ometi ei saa. Estonian Air ongi vist mõeldud rohkem riigi reklaamiks ja mitte lendamiseks, sest vähem kui viis tundi ümberistumisega Tallinn–Ateena on lõunanaabritelt kõva sõna. Jõudu lätlastele jätkamiseks – olin juba hakanud unustama, et Baltikumi pealinn on ajast aega olnud ikka Riia.

Nii veetsin neli juunipäeva Kreekas – ei midagi poliitilist, lihtsalt turistina. Et vähemalt korraks tunda hõngu, mida hingab sealne rahvas.

Kes juhib

Euroopa Liit on omamoodi naljakas moodustis. Esiteks ahmis endale ühe riigi teise järel kõigepealt liitu, siis rahaliitu ja nüüd ei oska nendega midagi peale hakata. Koos on ligi 500 miljonit inimest oma eludega, oma minade ja meiedega. Ega ole ikka päris nii, et inimesed mõtlevad, aga Ashton ja Rompuy juhivad.

Noh, umbes nagu eesti vanasõnas, et inimene mõtleb, aga jumal juhib. Mis on muide tõsi. Kõik need 500 miljonit mõtlevadki, aga ei juhi mitte nimetatud poliitikud, vaid vanad jumalad, kes igal rahval aegade algusest olemas on olnud.

Kuigi praegu tundub pigem, et jumalad ei juhi, vaid nuhtlevad. Nii persooniti kui ka riigiti...

Kriis on

Üks kriisiuudis tabas hotelli broneerimisel – kui tavaliselt maksab sama hotelli kahene tuba suvel keset Ateena linna 80 eurot, siis juuli alguses maksis see vaid 62 eurot. Meie ööbisime samas toas aga koguni 35 euro eest – mis viitab sellele, et turistid sel suvel Ateenat ei ründa.

Teise kriisiuudise eest kandsid hoolt meie vastuvõtjad – jälgigu me oma käekotte, fotokaid, mobiile ja muidugi raha! Kuigi taskuvargaid leidub alati ja kõikjal, on Ateenas probleemiks hordid nälgivaid ja töötuid Pakistani immigrante, kes meeleheitest eelkõige turiste pikeerivad. Kõik meie Ateenas pikemalt resideerivad tuttavad olid sel kevadel juba langenud tänavaröövi ohvriks. See olevat uus asi, millega valitsus on asunud tegelema. Negatiivsed uudised on niigi hakanud turistide laviini, sealset põhilist elatusallikat, pidurdama. Immigrantide hulgas ei ole ainult pakistanlased – rõhutan, et Kreeka on värav ELi ja piirneb Põhja-Aafrika kriisikollete ja Väike-Aasiaga. Ehk mõlemast tulevad immigrandid.

Kolmas ja meie kui põhjaeurooplaste jaoks eriti häiriv on see, et sularaha on seal tohutu au sees. Püüdsime püüdlikult Kreeka riiki toetada, nõudes igal pool – välja arvatud turul – kaardimakseid. Aga kui isegi riiklikus ja maailmakuulsas

Arheoloogiamuuseumis keelduti meile kaardiga piletit müümast – kuigi terminal oli olemas! – leppisime olukorraga. Ei õnnestunud innukatel eestlastel viia Kreekasse oma kõrget rahakultuuri!

Meie kohalikud tuttavad juhtisid aga tähelepanu, et sularahaga arveldus ei tähenda, et maksud ei laeku, sest piletid ja tšekid antakse igalt poolt. Kaardimakse on kreeklaste arvates ülehinnatud. Isegi välismaalased pidavat seal kauem elades sularaha rohkem hindama hakkama.

Valimiste päev

Sattusime Ateenasse just 17. juuniks, kui kogu EL ootas Euroopa kultuuri hällist hinge kinni pidades parlamendivalimise tulemusi. Olid ju eelmised valimised läinud aia taha – jälle poliitiline kogemus, mis Eestil puudub. Hoolimata lausnurisemisest omaenda valimistulemuste üle on eestlastel, kes poliitikas armastavad kahte karva kolme rulli otsa ajada, iseseisvusajal alati õnnestunud toimivad koalitsioonid moodustada.

Kreeka ei suutnud. Valimispühapäev pidi tooma vastuse. Siseinfo ütles, et kreeklased ei taha lahkuda – ei taha lahkuda isegi eurotsoonist, veel vähem Euroopa Liidust.

Seda, et riigi kohal lasub mure, oli tunda küll. Inimeste kõnekad ilmed, ühte nurka jututeemad. Kuid õnnetus on selles, et lahendust nad ei näe. Tõsi, lahendused pakub alati elu ise, aga see ei pruugi meile meeldida. Ei meeldi ka kreeklastele.

Delfi kirjutas siin BBC-d tsiteerides, et Kreeka vasakpoolsete juht Alexis Tsipras süüdistas Euroopa Liitu ja Angela Merkelit Euroopa inimeste eludega pokkeri mängimises, sundides neile peale kärpemeetmeid. Ennustati ju, et Tsiprase vasakpoolne ühendus SYRIZA võidab valimised ja tahab siis rahvusvahelise abipaketi tingimused uuesti läbi vaadata. Tsipras ähvardas, et kui kärpehaigus Kreeka hävitab, levib see ka ülejäänud Euroopasse. Pangad saavad kasu tuhandete eurooplaste arvelt Hispaanias ja Itaalias nagu ka Kreekas, kes jäetakse vaesusse ja raskustesse.

See osa maailmast, kes toetab kärpimist ja eelistab pankade kasumeid, ootas, et SYRIZA ei võidaks.

Nii ka läks. Konservatiivne Uus Demokraatia kogus pea 30% häältest, mis andis neile parlamendis 129 kohta, kuna valimiste võitja saab juurde 50 kohta. SYRIZA poolt hääletas ligi 27% valijatest ning partei saab parlamendis 71 kohta. Siseinfo ütleb aga, et Uue Demokraatia juhitud koalitsioon jõuludeni ei püsi.

Kas jumalad on Kreeka maha jätnud

Ateena ümbruses ringi sõites ja tohutuid oliivipuudevälju silmates (kui palju neid veel üle terve maa võib olla!) ei taha kuidagi uskuda, et tegemist on mingi jumalatest hüljatud laisa rahvaga. Ülikoolis antiikkirjanduse ajalugu õppinuna meenutaksin, et pärast selle aine omandamist ja professor Richard Kleisile eksami andmist on püsinud tunne, et inimkond pole pärast antiikaega kuhugi arenenud – meid vaevavad kõik needsamad vaimsed ja elulised küsimused, millele otsiti vastuseid juba 500 aastat enne meie aega. Vastuseid pole leidnud terved põlvkonnad. Arenenud on vaid tehnoloogia, millest on püütud luua uut kultust.

Kuid tehnoloogia ei aita inimest, ei süüta ega vaigista tema südametuld, kui inimene tegeleb oma omaenda mina, oma otsingute, valude ja kannatustega. Tehnoloogia on nagu alkohol, mis rahuldab sind hetkeks, mitte eluks. Kreeka oli valmis ümmarguselt 5000 aastat tagasi. Mis siis nüüd lahti on? Kas jumalad on Kreeka maha jätnud? Kus nad on – Zeus, peajumal, taeva ja tuulte valitseja. Hera, abikaasa, abielunaiste kaitsja. Poseidon, Zeusi vend, merejumal. Hades, allilma jumal, surnute valitseja. Demeter, maa- ja viljakusjumalanna. Apollon, kunstide ja muusade kaitsja. (Muide, meie elasimegi Apollo hotellis Achilleuse tänavas – hotelli õnnestunud nimi on rändajale kindlasti sireen!)

Aga ka Hermes, kaupmeeste ja varaste jumal, ettevõtlike inimeste kaitsja. Ning loomulikult Athena, tarkuse jumalanna ja sõjameeste kaitsja, Zeusi peast sündinud tütar. Ta oli Ateena linna kaitsja ja talle pühendati akropoli Parthenoni tempel. Kreekal oli tol ajal (5. sajandil e.m.a) palju liitlasi, kellelt laekusid rohked maksud. Riigikassa asus just Ateenas ning neil olid head võimalused üles ehitada see rikkalik, võimas ja imposantne Akropol – kindlus Pühal Kaljul 156 meetri kõrgusel merepinnast.

Ateena öö

Kõik Ateena öömajad müüvad end reklaamlausega „Igast hotellist avaneb vaade Akropolile!“ Kohale jõudes selgub muidugi, et mitte toaaknast, vaid katuselt. Aga hingemattev vaatepilt seegi!

Istudes 28kraadises tuulises Ateena öös oma Apollo hotelli katusel, nautides seda, et sääski pole, ja vaadates neljamiljonilise tuksleva suurlinna kohal kõrguvat valgustatud Akropoli, mõtled esialgu, et olemegi vaid ühed tulijad ja minejad ajaloos, olgu eurooplased, kreeklased või eestlased – mis tähtsust on siin poliitikute ja pankurite ponnistustel juhtida ja rikastuda? Nemad lähevad, rahvad jäävad, jääb inimese looming, mida antud kontekstis sümboliseerib Akropol, mille vanad kreeklased püstitasid tänus ja palves oma kaitsjale.

Teiselt poolt tuled murelikku argiöösse tagasi ja küsid – kas jumalanna Athena enam ei kaitse? Kuhu ja miks ta kadus? Kes ütleb, et kreeklastel pole enam õigust loota oma jumalatele, kes on neid juhtinud läbi aastatuhandete? Kas Zeusi ja Athenat asendavad nüüd rahajumalad, kärpejumalad, pangajumalad ja kõikvõimalikud inimlikud käsud/keelud?

Nii lihtsalt see küll ei käi.

Kreeka pankur hüppas akropolilt alla

Kirjutades seda lugu, jõuab minuni ühes portaalis vilksatav pealkiri „Kreeka pankur hüppas akropolilt alla“, milles kirjeldatakse, et nädalapäevad tagasi kukkus pangatöötaja Ateena akropolilt surnuks. Politsei oletab, et tegu oli enesetapuga, mida tuleb majandusprobleemide all kannatavas riigis järjest rohkem ette.

Väidetavalt on enesetappude hulk suurenenud ka Eestis, õigupoolest on meil neid masendunud soomeugrilastena kogu aeg liigpalju olnud. On ka soomlastelt tulnud šokeerivaid lausa peretapusõnumeid. Mis toimus vasakpoolsete noorte suvelaagris näidisheaoluriigis Norras, ületas tegelikult kõik.

Ma kirjutasin eespool, et inimene oma siseeluliste hingetraumadega oli puntras juba Antiik-Kreekas ja ta on sedasama ka praegu, meie tehnoloogiliste imede ajastul. Armuvalu, parandamatu haiguse ja pankroti eest ei päästa sind ükski kärpemeede. „Mis tulema peab, tuleb kindlalt kõik,“ laulis Heli Lääts meil tuntuks ühe ameerika laulu. Me usume sellesse rohkem kui ükskõik missugusesse muusse dogmasse. Seepärast tuleb oma lühikeseks jäävas elus osata leida lihtsalt õnnelik olemise üksikuid hetki – sest maailm on alati hukas ja pärast meid tuleb nagunii veeuputus.

Kreeka päästab kilpkonni

Nutulaulude kuulamise asemel läksime ka meie vaatama hoopis Euroopa Liidu projekti raames Egeuse mere rannal tegutsevat merekilpkonnade hooldekeskust, kus vabatahtlikud noored mitmest riigist ravivad meres raskelt viga saanud hiiglaslikke kahepaikseid, keda kreeklased pühaks peavad. Noorte juhendaja, kreeklasest omamoodi filosoof ütlevat küll vahel: „Mitte meie ei ravi kilpkonni, vaid kilpkonnad ravivad meid.“

Selles peitub valus tõde. Ratsionaalsed eestlased küsisid ka minult, miks peab mingeid kilpkonni poputama, kui tuhanded lapsed on näljas.

Aga vaat – nende tuhandete laste kohta küsitagu aru poliitikutelt. Et mis seadusi on juhtivad poliitikud laste kaitseks kehtestanud, kuidas nad on laste eluolu korraldanud, kuidas toetatakse nende vanemaid. Kas aetakse isad-emad oma riigist pagulastena välja tööle või seistakse ka oma rahva, oma laste, oma riigi tuleviku eest? Küsitagu seda, mitte ärgu kirutagu autosid, millega poliitikud sõidavad.

Kreeklased, näe, leiavad ise hädas olles võimaluse oma pühasid konni ravida, justnimelt ELi rahadega. Kreeka valitsus seda hooldekeskust ei toeta ja kreeklastest vabatahtlikke eriti ei ole, kuigi leidub ka suurepäraseid erandeid. Ja ravima peab sellepärast, et inimeste julmus on kosmopoliitne nähtus ja sellega tuleb võidelda. Kuulsin, et alles eelmisel nädalal viidi sinna ravilasse kilpkonn, kellele on 15 cm pikkune nael pähe löödud. See on konkurentsitult kõige kohutavam asi, mida need noored seal, eri keelt kõnelevad ja eri rahvustest, oma senises elus näinud on.

Seega ei sekkuta seal looduslikku valikusse (merekilpkonnadel ongi rohkelt ohte eluteel, tuhandest kilpkonnamunast saab suguküpseks vaid üks), vaid ravitakse otseseid inimeste jõledusi.

Hämmastav on ikka see inimeste maailm. Lõputu oma õudustes, aga lõputu ka lootustes.

EHE KREEKA: Ehkki Akropolile ja Arheoloogiamuuseumisse turiste jagub, on Ateena tänavu tavalisest melust palju tühjem. Väidetavalt olevat seda näha ka saartel. Aga armas peretavern Santorini, kus ehedat ja maitsvat kreeka (toidu)kultuuri nautisime, oli külalislahke, abivalmis ja vastastikuse meeldimise märgiks saime meie tasuta magustoidu, nemad tippi eurodes. Turistirajalt tuleb lihtsalt korraks julgeda maha astuda.

Urmi Reinde

Jaga |