Kuhu on kadunud erakondade ideoloogia?

MALLE SALUPERE,      03. aprill 2002




Nagu parteinimekirjade avaldamine ja nende analüüs näitas, kuulub erakondade nimekirjadesse alla 2% elanikkonnast, kellest paljud ei teagi enda erakonnastumisest või on lubanud heal tuttaval end lihtsalt kirja panna. Korduvalt liitunud ja lahutanud parteidel ei saagi olla ülevaadet oma tegelikust liikmeskonnast, veel vähem nende vaadetest. Ideoloogiast ei maksa rääkidagi.
Kui laarlaste-tätsheristide mantraks veel hiljuti oli "parempoolsusele pole alternatiivi", siis järgmiste valimiste jaoks on koostamisel Isamaaliidu uus räigelt vasakpoolne programm. Muidugi on tore, kui inimesed oma vigu mõistavad, aga miks siis halvustatakse kõige rohkem neid, kes asjadest algusest peale on õigesti aru saanud?
Praegu polegi niivõrd oluline programmide olemasolu või erinevus, kui avalikkusele saadetavad risti vastupidised ja silmakirjalikud signaalid. Ühelt poolt nõutakse, et inimesed, kes ühiskonnaelus kaasa räägivad ja otsustavad, kuuluks erakondadesse ja viiks ellu nende poliitikat, teisalt loetakse erakondlikku kuuluvust või poliitilist tegevust ülimalt taunitavaks ja vaat et katastroofiks.
Värskeim näide on parteitu Allan Alaküla valimata jätmine ETV juhiks, põhjusel, et ta töötab Keskerakonna poliitikalehes. Kui nüüd erapooletult meenutada nii parteitu Alaküla kui formaalselt samuti parteitu Raagi varasemaid esinemisi, siis Alaküla on alati tunduvalt tasakaalukam. Raag paistab poliitikas üldse mitte orienteeruvat, aga kas see on pluss avalik-õigusliku institutsiooni juhtimisel?
Kuidagi naljakas tundub "erapooletus" meedias jätkuvalt sisendatav hirm valitsuspartei ees, kelle käes on kaks kolmandikku koalitsioonikohtadest. Koguni Anne Eenpalu leiti olevat süüdi, et ta pole kodutütreid üles kutsunud hüüdma "maha Savisaar ja Keskerakond!"
Jõudsimegi põhiprobleemini. Koolides ja koguni ülikoolides on parteipoliitiline tegevus taunitav, üliõpilasorganisatsioonid kuulutavad, et nemad poliitikaga ei tegele. Ülikooli ruumides ei lubata korraldada poliitilisi üritusi, kohtumistel poliitikutega tõrjutakse poliitilisi küsimusi ja arvamusi.
Paari aasta eest oli üks läänesakslane valmis minuga kihla vedama, et ma olen millestki valesti aru saanud, kui loetlesin talle, missuguste elukutsete ja ametite esindajad ei tohi meil kuuluda parteidesse. Niisugust asja ei saavat tema meelest demokraatlikus riigis olla. Kui aga noortel lausa keelatakse poliitikaga tegelda, siis kuidas on üldse mõeldav patriootlik kasvatus, mis ju teostub läbi lojaalsuse kodumaale? Ja kust peaks tulema tulevased riigijuhid ja poliitikud, kui neil kuni elluastumiseni ei tohi poliitilisi seisukohti olla?

Parempoolse ajupesu seisukohalt on selline poliitika mõistetav, sest noori on alati rahast rohkem tõmmanud sotsiaalse õigluse kategooriad, seega vasakpoolsus, millest neid iga hinnaga on püütud eemale juhtida.

Püherdame üheskoos samas porilombis

Saavutused on juba silmaga näha: noored süstivad või tõmbavad triipu, ei käi valimas ja uhkustavad sellega, et nad ei tea ega taha midagi teada räpasest poliitikast. Poliitika on aga kuvatud räpaseks sellega, et ei vastandata mitte erinevaid vaateid ühise eesmärgi - rahva ja riigi heaolu - saavutamiseks, vaid kogu aur kulub vastaste poriga pildumisele. See tähendab, et kõik püherdavad samas porilombis, mis loomulikult tõukab eemale noori, kes läbi kogu ajaloo on alati püüelnud puhtuse, õigluse ja üllaste ideede poole. Kui aga puudub poliitiline kompass, siis tekivad niisugused protestiliikumised nagu neonatslik skinheadlus, mille põhimõtteid valgustas üks julge noormees 15. märtsi Maailmapildi saates Vikerraadios.
Tuleb välja, et sellesse liikumisse on ühinenud paljud arukad, karsked, kõrgete eetiliste nõudmistega noored, kes õige suunamise korral võiksid saada oluliseks faktoriks praegu küllaltki lootusetus võitluses noorte narkomaania ja kuritegevusega. Kui nad aga jäetakse omapead või hakatakse käsi väänama, siis protest aina süveneb ning võib areneda lõpliku võõrandumise ja vägivalla suunas.
See peaks pakkuma mõtlemisainet neile, kes viimastel aastatel on peaaegu likvideerinud koolides kasvatustöö ning jutustavad ja mõtlemist arendavad ained. Kasvatamine pidavat olema kodude ülesanne, aga on ju teada, et pooltel lastel pole normaalseid koduseid tingimusi, paljudel pole kodugi.

Riik toodab ühiskonna hauakaevajaid

Ajakirjandus ehk neljas võim, selmet suunata avalikku arvamust, püüab eestlast vägisi angloameerika poolkirjaoskamatule tasemele tirida, väites, et eestlased enam ei ole võimelised pikemaid tekste lugema ega mõistma, et kultuur ilma skandaalita ei huvita kedagi ja et "müüvad" ainult veri ja pisarad.
Ameerikas, kust meie lapsajakirjanike tarkused pärinevad, võib see ju tõesti nii olla. Seal on mõne aasta eest avaldatud uurimuse järgi täiesti või osaliselt (funktsionaalselt) kirjaoskamatu ligi pool täisealisest elanikkonnast. "Osaliselt" tähendab, et inimene ei suuda mõista teksti, kui ta selle kokku veeribki, täita blankette ega teha lihtsamaid arvutusi.
Eestlased oma enam kui kahesaja aastase totaalse lugemisoskuse ja -harjumusega ei suuda seda hästi ette kujutada, aga seebikate fännid ju teavad, et mistahes rikasteski Ameerika mandri interjöörides raamatut ega lugevat inimest ei kohta.
Miks me peaksime orienteeruma sellele maailmale, aga mitte meile kahtlemata vaimselt ja ajalooliselt palju lähemale saksa kultuurikeskkonnale? Seal on suured päevalehed tänaseni mustvalged, ei karda pikki arutelusid, kultuuri- ja ajaloolehekülgi ega raiska ruumi vaksapikkustele pealkirjadele.
Aga mitte kusagil maailmas ei püüta koolis toota elu- ja poliitikavõõraid inimesi, kellest paratamatult saavad ühiskonna hauakaevajad.

Ühelt poolt nõutakse, et inimesed, kes ühiskonnaelus kaasa räägivad ja otsustavad, kuuluksid erakondadesse ja viiksid ellu nende poliitikat, teisalt loetakse erakondlikku kuuluvust või poliitilist tegevust ülimalt taunitavaks ja vaata et katastroofiks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)