Maa, kus õitseb ajalooliste verstapostide tööstus

GWYNNE DYER,      02. november 2005


Iraagi tööstusest pole küll palju järele jäänud, kuid üks haru õitseb siiski – see on ajalooliste verstapostide treimine. Äsja valmis neid koguni kaks: uus põhiseadus ja 2000. ameeriklase surm Iraagis.

Oh imet, imekest!
Võtame põhiseaduse. Õige hääletustulemuse kokkulugemiseks ja ülelugemiseks läks kõvasti aega. Alles kümme päeva pärast 15. oktoobri referendumit teatasid Iraagi võimud rõõmsa uudise: põhiseadus läks läbi, kuna ainult kahes provintsis (Anbaris ja Salahhedinis) hääletas üle kahe kolmandiku rahvast põhiseaduse vastu. Kui sama oleks juhtunud ka kolmandas, oleks põhiseadus läbi kukkunud. Ja oh imet, imekest, seal kus nii oleks pidanud kindlasti minema, läks teisiti.
Nii nagu kahes teises, on Nineveh´ provintsi elanikest kaks kolmandikku sunniidid. Sunniidid on praktiliselt kõik uue Ameerika toetatud föderaalse konstitutsiooni vastu.
Sunniitide meelest avab selline põhiseadus tee kodusõjale ja riigi tükeldamisele. Anbaris, kus praktiliselt kogu elanikkond on sunniidid, oli 97% hääletanutest põhiseaduse vastu. Nineveh´s, kus sunniite elab 68%, kuulutasid aga häälte kokkulugejad lõpuks, et ainult 55% hääletanuist oli põhiseaduse vastu. See number jäi piisavalt alla kahe kolmandiku künnisele, millega põhiseadus oleks tagasi lükatud. Aga tore on.
Eriti tore on seepärast, et Nineveh´ provintsi ülejäänud elanikud on Assüüria kristlased, shabakid, jesiidid ja turkmeenid, kes kõik on samuti põhiseaduse vastu – peamiselt islami usu liigse rõhutamise tõttu põhiseaduses. Ainult Nineveh´ kurdid, keda seal elab vaid 8%, toetasid põhiseadust.

Iraagi riiki pole
Aga lõppude lõpuks pole see enam kuigi oluline, et põhiseaduse läbiminekuks läks tarvis „mitteametlikku" abi – Iraagi riiki, mida selle põhiseaduse alusel peaks hakatama valitsema, enam ju tegelikult pole. Jah, on olemas ministrid, ja on isegi mingi armee (kellest, tõsi, kuni pool eksisteerib ainult paberil, et teistele palka maksta), kuid riiki pole.
2005. aasta Iraagis on iga ministeerium seda kontrolliva partei lüpsilehm, mitte aga keskvalitsusele alluv tööorgan. Enamik ametnikke ja sõjaväelasi varastavad kõike, mida vaid saab, kuna nad teavad, et nende praegused töökohad ei kesta kaua. Inimeste röövimine lunaraha väljapressimiseks on omandanud mõõtmed, et Iraagi keskklass on massiliselt pagenud naabruses asuvasse Jordaaniasse. Selle kõige keskel toimetavad vastupanuvõitlejad, kes tapavad juba justkui lõbu pärast.

Siit jõuame teise ajaloolise verstapostini – Iraagis suri 2000. Ameerika sõdur. Mitme kuu vältel oli Lääne meedias selleks rajajooneks valmistutud, arvates, et Ameerika üldsus suudab lõpuks ometi mobiliseeruda vale sõja vastu. Kikitasin neil päevil hoolikalt kõrvu, kuid ma ei kuulnud mingit suuremat liikumist.

Vaesusest värvatud
Vaikusel on kolm põhjust. Esiteks on enamik surma saanud ameeriklastest pärit vaestest peredest ja enamik vaeseid ei oska poliitiliselt organiseeruda. Kuni sõtta ei värvata sunniviisiliselt keskklassi võsusid, ei teki ka suurt sõjavastast liikumist.
Teiseks pole 2000. sõduri surmasaamine (ja 15 000 vigastatut, kellest pooled on kaotanud jäsemeid, nägemise või mõistuse) kuigi suur number riigis, mille rahvaarv läheneb 300 miljonile. Üle 2000 ameeriklase hukkub iga kuu Ameerika teedel. Samuti hukkub üle 2000 ameeriklase iga kuu kuulihaavade läbi, ilma et keegi neist oleks tõstnud jalga Ühendriikidest väljapoole.
Kolmandaks juhivad tähelepanu sõjalt ehk tegelikult katastroofilt kõrvale Bushi administratsiooni ja Kongressi juhtivaid vabariiklasi tabanud süüdistused, uurimised, tatised kuulujutud. Administratsiooni niiditõmbajatele sobib rääkida pigem sellest, mis toimub Washingtonis, mitte aga Iraagi karmist reaalsusest.
Mis puutub aga reaalsusse, siis anonüümseks jäänud Briti kaitseministeerium tellis tegeliku pildi selgitamiseks Iraagi teadlastelt mõne kuu eest avaliku arvamuse uuringu. Kuna teadlased uuringu tellijat ei teadnud, koostati tõepärane pilt, mille järgi 45% iraaklastest toetab rünnakuid „koalitsioonivägede" vastu, ning tunduvalt väiksema osa meelest aitab välismaiste sõjajõudude kohalolek Iraagis julgeolekut parandada.
Umbes 20% Iraagi elanikkonnast on kurdid, kes tahavad iseseisvust ja näevad Ameerika okupatsioonis selleks suurimat võimalust. Kurdid toetavad enam-vähem kõike, mida Ameerika Iraagist tahab. Araablaste arvamuse selgitamiseks tuleb siit eristada kurdid – ja siis selgubki, et nii shiiidid kui sunniidid on praktiliselt kõik teravalt välisvägede kohaloleku vastu. Peaaegu kaks kolmandikku araablastest iraaklasi, ning mitte ainult 45% iraaklasi, leiab, et okupatsioonivägede vastu suunatud rünnakud on õigustatud.
Mäng on läbi. Aeg on hakata sealt astuma. Aga te muidugi teate, et nad ei saa ...

Gwynne Dyer on Londonis elav kolumnist, kelle artikleid avaldavad 45 maa ajalehed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)