Lahendagem keerukas Pronkssõduri probleem!

HERBERT VAINU,      04. aprill 2007


Suurel osal inimkonnast püsib ikka veel usk tõesse, vaatamata skeptiliste postmodernistlike teoreetikute pingutustele seda kummutada. Samal ajal on vast igaüks teinud erinevate nähtuste kohta erinevates tingimustes otse vastupidiseid järeldusi.

Kuidas selle vastuoluga seotud inimestevaheliste arusaamatuste arvu ja intensiivsust praktilises elus vähendada? Vanasõna „Kolm on kohtuseadus" pakub välja põhimõtete kolmainsuse.

Eesti ajaloo eriolukord

Olen nüüd kolm kuud lugenud ja konspekteerinud Rahvusraamatukogus. Just selle ees paikneb Pronkssõdur, mida ma silman peaaegu iga päev. Tean ka, et suhtumine sellesse mälestusmärki on kutsunud praeguses Eesti elanikkonnas esile terava, kirgliku lõhe, esmajoones eestlaste ja siinsete slaavlaste vahel. Kuid mitte ainult. Kõik see mõjutab praegu negatiivselt Eesti–Vene suhteid ja teeb Eesti raskeltmõistetavaks kogu maailmas. Näib, et erinevate lippudega demonstreerimas käijad ja sel teemal paljusid artikleid kirjutanud inimesed lähtuvad tavaliselt erinevatest emotsioonidest ja otsivad neile alles pärast toetuseks ühekülgseid argumente. Proovin teistmoodi, oma põhimõtete kolmainsusest lähtuvalt. Ehk tuleb paremini välja?

On ju nüüd maailmas, kaasa arvatud Saksamaal, üldtunnustatuks kujunenud arusaam, et antifashistliku koalitsiooni võit Teises maailmasõjas oli suure tähtsusega positiivne sündmus ning et Saksa okupatsioonirezhiim teistes maades oli karm, ebameeldivat mälestust jättev.

Eesti on peaaegu ainus riik maailmas, kus põlisrahvuse enamuse suhtumine on sellest erinev. Seejuures olid eestlased peaaegu ainus rahvas planeedil, kelle hulgast mõlemal poolel võidelnud sõjameeste arv oli enam-vähem võrdne. Ning Eesti kuulus ida-alasse, kus polnud Saksa-vastast partisaniliikumist.

Loetu ja isiklike mälestuste põhjal jõudsin arvamusele, et selle olukorra juured on põhiliselt Eesti eriolukorras Saksamaa poolt okupeeritud territooriumide hulgas. Püüan siinkohal lühidalt välja tuua peamise, nii nagu mina sellest asjast aru saan.

Eesti germaniseerimisega ei kiirustatud
Sõja algul Saksamaa poolt okupeeritud Euroopa riikide territooriumid võib jagada kahte gruppi, mõlemas omakorda kaks alagruppi. Esimeses grupis oli okupatsioonirezhiim jõhker, teises tavaliselt vähemjõhker. Ida-Euroopas oli vahe suurem – ühel pool slaavlased, teisel pool muud rahvusrühmad. Mujal Euroopas vastavalt germaani ja mittegermaani keelkonna rahvused. Seal, seehulgas Prantsusmaal, polnud Saksa tsiviilvalitsust, vaid tegutsesid n.ö rahvuslikud nukurezhiimid. Juute, keda Hitler pidas kõigi hädade allikaks, hävitati aga kõikjal.

Eesti kuulus esimese grupi teise alagruppi ja tal olid oma iseärasused. Aasta aega varem toimus siin ühiskonnakorra vahetus, millega põliselanikkond polnud kohanenud.

Pealegi oli nädal enne sõja algust aset leidnud massiküüditamine. Polnud siis ime, et Saksa vägesid tervitasid paljud eestlased kui vabastajaid, ja järgnenud sündmused ei hävitanud päriselt seda arusaama. Kuigi Hitler oli juba 1920-ndail aastail kirjutatud „Mein Kampfis" ette näinud kogu Baltikumi germaniseerimise ning see oli formuleeritud ka Generalplan Ost'i visandites, ei kiirustatud selle suuna elluviimisega.

Idaministeeriumi juhtis natsismi peaideoloog, Tallinnas sündinud Alfred Rosenberg, kes enam-vähem teadis siin valitsevat olukorda. 1939. aastal Saksamaale kutsutud baltisakslasi Eestisse tagasi ei lubatud, ja seega langes ära nendele mõisate tagastamise küsimus. Kindralkomissarina Tallinna saadetud tsiviilvalitsuse juht Litzmann oli ideeline nats, ent siiski mitte äärmuslik ja püüdis hoida häid suhteid kohaliku elanikkonnaga. Seega erines ta üsna oluliselt lõunapool märatsenud Kochist ja kogu Ostlandi Riias asuvast riigikomissarist, jäigast Lohsest.

Kui Saksamaa sõjaõnn kadus, pidasid okupatsioonivõimud üheks peaülesandeks kohalikest elanikest lisasõjajõu hankimist. Eestis õnnestus see eriti hästi, sest partisaniliikumist polnud. Mobiliseeritud noormehed läksid võitlema küüditajate tagasituleku vastu. Saksa mundri, isegi SS-mundri selgapanemist pidasid nad puhtaks formaalsuseks ega mõistnud, et nad on tegelikult hitlerliku idarinde väike vindikene. Nende subjektiivne enesetunnetus oli põhiliselt lahti rebitud sellest objektiivsest rollist, mida nad etendasid maailmasõjas.

Tollase propaganda mõjul tahtsin siis ka ise sõtta minna, kuid olin liiga noor. Minu koduks oli tollal üksik metsatalu. Kui Saksa väejuhatus strateegilistel kaalutlustel hakkas oma vägesid Eestist välja viima, langes Narva rinne kokku. Saksa sõjaväevormis olnud eestlased taganesid mööda metsi, käisid väikeste salkadena ka meil söömas. Korjasin metsast ja heinamaalt kokku nende äravisatud püsse.

Pronkssõdur - praegu

Nõukogude perioodil oli meil muidugi au sees Eesti Laskurkorpus. Taasiseseisvuse järel aga n-ö pöörati titele teine ots. Molotovi–Ribbentropi pakti mahasalgamise asemel asuti nüüd Teise maailmasõja puhkemist selgitama külma sõja alguse ajal Läänes valdavaks saanud, samuti lihtsustatud teooriaga sõjast kui Hitleri ja Stalini diktatuurirezhiimi sobingu tagajärjest.

Elavnesid Saksa poolel võidelnud, kujutades oma tegusid vaid Vabadussõja jätkuna, ignoreerides oma rolli uue maailmasõja üldkontekstis. Nende koosolekutel käisid ka Eesti juhtpoliitikud. Seda ei jätnud irooniliselt ära mainimata 2002. aastal Moskvas ilmunud dokumentide kogumik „Estonija. Krovavõi sled natsizma: 1941–44". Selle teose eessõna autor pöörab peatähelepanu Ansipile ja Laarile. Saksa poolel sõdinute vaprust ülistavaid teoseid hakkas tulema nagu Vändrast saelaudu – ühest ühekülgsusest olime sattunud teise. Südamest tulnud soov isamaa eest võidelda ja vaprus väärisid äramärkimist isegi siis, kui see konkreetsetes ajaloolistes tingimustes sattus vastuollu üleilmsete vajadustega.

Ümberkujundustest Tõnismäel

Asja parandamise huvides oleks nähtavasti vajalik Tõnismäe monumendi juures läbi viia mõningaid ümberkujundusi. Ei, mitte mahalõhkumist ega mujaleviimist. See vaid teravdaks pinget. Mõju küll hiljem väheneks, kuid okas jääks hinge.

Pealegi on Teine maailmasõda Eesti ajaloos sellise tähtsusega sündmus, mis väärib mälestusmärki silmapaistvas kohas. Ka on sealt kõrvaldatud kõik kirjapandu, mis tegi sambast vaid Laskurkorpuse mälestaja.

Ümberpaigutamisega kiirustajatel tasuks siiski arvestada ka võimalikke välis- ja sisepoliitilisi negatiivseid tagajärgi. Maailmas ja eriti Venemaal võib tugevneda praeguse Eesti fashistlikuks nimetamise tendents. Pole välistatud Eesti juhtide süüdistamine harimatuses Teise maailmasõja ajaloo osas. Võib taastõstatuda küsimus Välisministeeriumi väljakolimisest „nõukaajal" ehitatud majast.

Hetkel pole välistatud ka parempoolsete süüdistamine Kogani tapmises. Isegi ümberlükkamise järel jääb plekk hinge püsima; meenutagem parvlaeva Estonia hukkumislugu.

Keeruliseks võib muutuda parlamendi kõige vasakpoolsema partei positsioon, ja seega ka uue valitsuse püsimajäämise võimalus. Põhiline: see ei soodustaks erinevate minevikumälestustega inimeste ühtekoondumist praeguste esmaülesannete lahendamiseks, vaid võiks mõjuda otse vastupidiselt.

Mälestusmärgi võiks ümber kujundada. Näiteks Eesti Televisiooni saates kõlanud Dimitri Klenski ettepaneku kohaselt Saksa poolel võidelnute ja leinava Eesti nutva kujude lisamisega. Rinnas olevate aumärkide küsimus oleks soovitav lahendada ühtemoodi. Poleks paha tutvuda põhjalikult ka sellega, kuidas on see küsimus lahendatud teistes Eestiga ligilähedaselt sarnastes maades. Mälestus olnust võiks jääda üksüheselt. Või tillukese kaldega antihitlerliku koalitsiooni poole. Oli ju praegu Eestis ülistatav USA tollal Nõukogude Liidu liitlane.

Nii läheksime muule maailmale lähemale. Ühtlasi saaksime parandada ka suhteid Venemaaga. Nähtavasti võiksime saada positiivse hinnangu kogu maailma suhtumise ja oma mälestuste aruka ühitamise eest. Ning samuti oskuse eest ühendada teatud valdkonnas mitmekesisust ja ühtsust.

Või on meil veel midagi meie kiitmise vastu?

Viimati muudetud: 04.04.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (57)