Hädas Eesti lahendus – tulgu erakorralised valimised!

Eestisse on kõik asjad jõudnud hilinemisega. Suure hilinemisega muutus Eesti 1930. aastatel teiste riikide eeskujul diktatuuriks, viivitusega võttis ta 40 aastat hiljem ka vastu Lääne vasakpoolse hipilaine. Nüüd peame oma põlvkonnavahetust ning heledate ja vaimsete inimeste saabumist ootama 2011. aasta märtsini! Ei, parem astugu valitsus tagasi – see valitsus, kes on vastutav kentsaka olukorra tekkimises. Lahendus on erakorralistes valimistes.

Sada tuhat töötut ja iga päevaga lisanduvad teated suurtest koondamistest ajavad rahva ärevile, ja paisu taha pandud vesi võib end teisi kanaleid pidi läbi murda. Eriti kui poliitikute hulgas ilmneb veel ka küünilisus, nagu näiteks on kuulda sedagi, et Reformierakonna linnapeakampaanias on tähtis koht maaomanike maamaksu langetamisel. Ja seda ajal, mil looklevad tööbörsijärjekorrad ja kohtutäitur käib maksejõuetute kodanike pugerikes nagu keskaegne katk linnakodanike koputitel klobistas!

Ausad inimesed on kriisist väljatulekuks pakkunud mitmeid võimalusi. Nii on näiteks Ränioru investeerimisguru Steve Jürvetson esinenud ettepanekuga, et Eesti tervikuna peaks end reklaamima P2P-võrgu arendajana ja end maailma üldsuse ees pakkuma kui failijagamismaa. Ausalt öeldes – miks ka mitte, ka nii võib! Kuid kõigepealt tuleks vastu võtta hoopis pakilisemad poliitilised otsused.

Peaks meeles pidama, et kriis algas vene rahvusest eestimaalastele näkku sülitamisega. Ikka räägiti, et teeme Tõnismäele memoriaali kõigile maailmasõjas hukkunutele, kujundame Pronkssõduri ala täielikult ümber, nii et keegi ei tunneks end puudutatuna. Ootamatult hakati aga toimetama kraanaga, pealegi veel telgi varjus, nagu oleks valitsusel midagi häbeneda. Mis on valitsusel demokraatlikus riigis häbeneda, kui rahvas on teda valinud? Vastupidi, valitsuse liikmed peaksid just vabalt rahva hulgas käima, rahvas armastab ju neid!

Kuna venelasi on kriis tabanud täpselt samamoodi kui eestlasi, siis väärivad nad samasugust austust. Töötu eestlane suhtleb ikka meelsamini töötu venelase kui rikkurist eestlasega. Sellepärast – praegu Rahvusraamatukogu ees lillede all olev territoorium tuleb kohalikele vene kodanikele täitmiseks anda. Las paigutavad sinna, oma esivanemate hauaplatsile just sellise kuju, mida nad heaks arvavad. Me ise oleme oma vanematele tuhandeid aastaid hiites kivisid püsti pannud, laseme seda siis nüüd teha ka oma vähematel vendadel, kes sel iidsel maal alles nii vähe on elanud.

Teiseks – mis mõte on kohalikke vene noori ja neide ainult eesti keeles õpetada? Kas tõesti arvatakse, et neist kasvavad seetõttu eestlased? Parem kulutame selle raha, mis mõeldud kõigi õppeainete eestikeelseks lülitamisele, venelastele mõeldud eesti keele ja kirjanduse õppe süvendamisele. Mis mõte on sellel, kui õpetame venelasele looduslootunnis eesti keeles Pavlovi refleksi, kui vene teaduskeelel on selleks hoopis paindlikumad vahendid kui eesti teaduskeelel? Parem tegelgu eesti keel vene koolis nende õppeainetega, mida ta pädeb, ja nendeks on – eesti keel ja kirjandus ning ühiskonnaõpetus.

Praeguse sunniviisilise venelaste eestlasteks pööramisega saavutame ainult vastupidise. Vägisi ei armastata kedagi ega midagi. Inimesed tõmbuvad krampi, neis tekib trots, nad hakkavad rusikat taskus kandma. Kui enamik praegu kooliõpilaste integreerimisele suunatud rahast läheks eesti keele õpetajate täiendamiseks ja näiteks eesti kirjanduse teemapargi rajamiseks, siis oleks kasu määratu, muu hulgas rahvusvaheline. See võtab Venemaalt ära igasugused argumendid diskrimineerimisest rääkida. Me võtame Vene pistrikelt lihtsalt sõnad suust! Mida on neil veel öelda, kui Tõnismäel on väike mälestusmärk langenutele ja mingit kujuteldavat ümberrahvustamist ei toimu? Või kardetakse, et me ei suuda otse kapo akende all kogunevaid äärmuskogukondi ohjeldada?

Äraleppimine venelastega mitmekesistaks ka praegu üksnes Lääne lõa otsas olevat majandust, tooks suure osa transiidiettevõtjaid siia tagasi, mis omakorda leevendaks tööpuudust. On rumal jutt, et kui oleme lõimunud Euroopa ja NATO-ga, pole meil idapoole asja, sest „vene asjaajamine on bütsantslik“.

Päris kindel, et Kreenholmis oleks osa koondamisi ära jäänud, kui seda firmat hallanuks Vene kapital. Näiteks vene ja briti ärimeest siin eristab see, et viimane kohtleb eestlasi odava tööjõuna niikaua, kuni meie elatusstandard siinsed kodanikud kallimateks oskustööliseks teeb. Kui ei saa enam tööjõu pealt lisaväärtust, kolib Lääne ettevõtja tootmise siit minema.

Vene ärimehed aga tahaksid siis just tulla, kuid seni segab neid Pronkssõduri lugu ja väidetav kohaliku rahvusvähemuse diskrimineerimine. Seni ei olda rahvustevaheliste pingete leevendamiseks suurt midagi teinud.

Hädas Eesti vajab kõigepealt kodurahu, siis konkreetseid ettepanekuid, uut värsket valitsust, kuhu enamik praegusi koalitsioonipartnereid ei kuulu. Las „valged jõud“ peavad edaspidi oma sabatit klaasist ristisamba juures või Lennart Meri nimelise lennujaama kempsus. Võimule tulevad aga nood, kes on valmis ühendama rahvajõudu nii, nagu seda tehti viimati 1988. aastal.

AARNE RUBEN, kolumnist

"Kriisist aitaksid välja uued valimised"

Tööle on jäänud vähem inimesi ja eelkõige kõrgemapalgalised, mis suurendab riigi keskmist palka edaspidigi. Seega tõuseb ka riigikogu liikmete palk, sest vastavalt riigikohtu otsusele oma palka vähendada ei tohi.

Kuulutades sügiseks välja riigikogu erakorralised valimised, saaks praegune koosseis muuta ka uue koosseisu palkasid. Rahvas ju ootab seda.

Ühtlasi võiksid kõik parlamenti kandideerivad erakonnad välja tulla riigi majanduslangusest jagusaamiseks kriisiprogrammiga, mida rahval oleks võimalik eelnevalt laialdaselt arutada. On ju kõik praegused erakonnad valitud riigikogusse suurte majanduskasvude ja lubaduste alusel.

AIVO TOOMISTU (Keskerakond), Paide linnavolikogu aseesimees

Järva Teataja 24. märts

Jaga |