Eesti keel ja eesti meel

Kreeklaste, hispaanlaste ja itaallaste toetamine meie vaesuva riigi poolt pole kohe kindlasti Eesti asi. Samas on õigus ka nendel, kes väidavad, et oleme ise Euroopalt abi saanud. Jah, Euroliidult tulnud dotatsioonide kogumaht on tõesti meie antust suurem. Aga tuleb aru anda, et Euroopa abi on olnud suunatud. Selle toel on rajatud ristmikke, sildu, uhkeid klaashooneid jne, aga kõige kõrval tekib küsimus: kas saadud abile poleks olnud otstarbekamaid kasutuskohti?

14. märtsil tähistame emakeelepäeva. Selle valguses on paras aeg vaadata natuke tagasi ja edasi, mõelda ja meenutada, loota ja unistada. Tänada mõttes neid, kes meile oma verega iseseisvuse tõid. Tänada ka neid, kes poliitilist olukorda ära oskasid kasutada ning iseseisvuse paberite ja kõnede abil taas välja võitlesid. Tänada kõiki inimesi, kes on oma riigiga olnud, siin vastu pidanud. Riigiga, mille mullad ja metsad on meie esiisasid toitnud ja kaitsnud.

Mõeldes oma riigile ja isamaalisusele, viin ennast mõttes esiisade ja esiemade silmi ja südamesse ning püüan mõista, kui raske oli neil ajaloos. Püüan mõelda nende õnnest ja lootusest, usust ja armastusest, rakku töötatud kätest ja valatud higist. Mõtlen tööst, mida vanemad laste toitmiseks tegid.

Eesti riik on liiga väike selleks, et ta võiks vältida sõltumatust oma naabritest. Idast mõjutab meid suur Venemaa, lõunast võimas Euroopa impeerium. Naabritega tuleb hästi läbi saada. Koostööd tuleb teha nii Ida ja Lääne kui ka Põhja ja Lõunaga. Selle kõige juures on aga kõige tähtsam jääda iseendaks - rahulikuks, kainelt mõtlevaks ja ratsionaalseks. Meie keel ja meel peavad säilima. Need võivad küll muutuda ja täieneda, kuid selleks, et vältida Euroopa halliks äärealaks sattumist, tuleb olemasolevat kaitsta ja väärtustada. Eesti riik ja tema julgeolek ei tohi sõltuda KGB-st, juutidest, ameeriklastest ega kesksest EL-i gigantjuhtimisest. Eesti riik vajab poliitikuid, kes mõtlevad ja tegutsevad ennekõike meie riigi heaks.

Eesti riik on liiga väike selleks, et käituda nõnda nagu vaene inimene polekski inimene või et töötu peabki töö otsimiseks minema Soome või Austraaliasse. Ei, Eesti jaoks peab iga inimene olema väärtus. Väärtus on nii töötute vanemate perre sündinud beebi kui ka hallipäine rauk. Eesti riik on liiga väike selleks, et lasta meie lastel nälgida.

Eestlased on ka need, kes siin riigis ei ela, olles välismaale tööle suundunud. Iga eesti südamega inimene on oluline - Eesti riik peab olema valmis neid tagasi võtma ja nendele tagama inimväärsed elamistingimused. Vale on suhtumine, et las igaüks võitleb enda eest. Eesti riik on liiga väike ka selleks, et meie inimeste vaevaga toodetud ressurssi lasta Skandinaavia pankuritel Eestist välja vedada. Eesti riik vajab omaenda panka!

Tihtipeale kipuvad rahvas ja riik olema justkui eri mõisted. Inimesed räägivad kuskil kaugel asuvast Riigist ja võimsast Valitsusest, andmata endale aru, et nemad ise saavad neid määrata. Rahval pole vaja Riigikogu, valitsust ja peaministrit, kes endale kõrge palga kõrvale kõikvõimalikud hüvitised on välja võidelnud, - rahvas tahab solidaarse käitumise kõrval näha ka endaga arvestamist.

Eesti riik on liiga väike selleks, et pidada selliseid alatuid poliitilisi võitlusi nagu meil peetakse. Vaja oleks sünergiat, koostöövaimu ja kainet mõtlemist. Selle nimel peavad tegutsema president ja peaminister ning ka erakondade juhid koos.

On silmakirjalik süüdistada ühte erakonda suures venemeelsuses ja ise selle varjus elamislubadega sahkerdada. On silmakirjalik „vene kaardi" laualepanekuga meie riik Euroopale maha müüa. Eesti keele ja meele säilimise määravad seadused ja siinsed võimalused. Kui neid võimalusi pole Eesti riigis, minnakse neid otsima piiri taha. „Kalevipoega" tsiteerides loodan, et „ükskord algab aega, kus /.../ Kalev jõuab koju oma rahval' õnne tooma, eesti põlve uueks looma".

KESKMÕTE: Meie keel ja meel võivad küll muutuda ja täieneda, kuid vältimaks Euroopa halliks äärealaks sattumist, tuleb olemasolevat kaitsta.

SILVER KUUSIK, Tartu linnavolikogu liige

Jaga |