Juubilar MATI HINT 70

TIIT MAKSIM,      22. august 2007


Välisele rahumeelsusele ja tasakaalukusele vaatamata osutub ta tihtipeale üpris keevaliseks inimeseks – tõe ja õiguse taganõudja ei saagi olla teistsugune. Rahva südametunnistuse hääle väljendamise pärast on teda kõvasti nuheldud ja avalikult poliitsarjatud, tema on aga endiselt järelejätmatu, leides põhjusi taunida seda, mis nõuab hukkamõistu, välja pakkudes mitte ainult hinnanguid, vaid ka lahendusi.

Talle ei meeldi, kui poliitik armastab olude realistliku käsitamise, oma nina ette nägemise asemel mängida „kaugelenägelikku" ja tõotada, et tema partei toob kõigile kiiresti kätte helge tuleviku, ehkki see horisondil üha edasi nihkub. Võistutarbimine on tema meelest kohatu, ent väärikas äraelamine peab olema tagatud kõigile inimestele.

28. augustil 70-aastaseks saava endise riigikogulase ja praegu Tallinna Ülikooli emeriitprofessori, 1988-1992 Eestimaa Rahvarinde eestseisusse kuulunud Mati Hindi tähelepanu köitev valdkond osutub väga laiaks.

Tema meelest oleks kõigil kasulik aeg-ajalt oma mälu värskendada, üle vaadata kasvõi näiteks 1989. aasta väljaandeid, mis Eesti tänapäevapoliitikagi jaoks tõelisi üllatusi sisaldavad. Kuigi elu on näidanud, et liiga heade ja sõnavõtlike mäletajate tõttu võib ajakirjanduse „abiga" kujuneda sõnalise kodusõja õhkkond.

Hint leiab, et mõiste „õigusriik" kolib Eestis jutumärkidesse. Siinset kohtupraktikat iseloomustab protsesside lõputu venimine. Tema hinnangul osutub ülimalt kuriteosõbralikuks seadusesäte, mille kohaselt ka esimese astme kuriteod (sealhulgas ettekavatsetud tapmine omakasu ajendil) aeguvad kümne aastaga. See ju tähendaks, et näiteks parvlaeva Estonia hukutajatel pole enam midagi karta?

Ei maksa unustada, et enne ja pärast poliitikameheks olekut on Mati Hint olnud kõrget tunnustust pälvinud keeleteadusdoktor, õpetajate koolitaja ja õpikute koostaja.

Tema käsitusi meie keelsuse ja meelsuse minevikust, olevikust ja tulevikust võtab üksjagu kokku veerandsajandilise haardega kogumik „Keel on tõde on õige ja vale" (kirjastus Ilmamaa, Tartu 2002), mis ilmus „Eesti mõttevara" sarjas.

Autor esindab mõtteviisi: eestlastel on õigus elada oma elu eesti keeles ja eestlasel on ka õigus seista selle keeleõiguse eest. Ta käsitleb surveaja mõjusid eesti keelele ja eestlaste „kohustust ka võõrmõjutatud eesti keelt edasi armastada, mitte hüljata teda üheski valdkonnas". Tartumaal Rõngu vallas sündinud lõunaeestlasena peab Hint väga tähtsaks lõunaeesti keele ja kultuuripärandi käekäiku, sealhulgas uue võru kirjakeele võimalusi.

Esitame järelemõtlemiseks mõningaid selles raamatus avaldatud seisukohti:

Eestlaste etnilise identiteedi tähtsaim komponent on keel. Teised ülimalt olulised kollektiivse identifitseerimise tunnused – kultuur, kombed, usutunnistus, ajaloo tajumise ühtsus – ei mängi eestlaste eestlaseks olemisel nii tähtsat rolli. [---] Usutunnistust ja maailmavaadet võidakse konjunktuursetel kaalutlustel vahetada, mõlema kohta pakub eestlaste ajalugu kahetsusväärselt palju materjali. [---] Mis jääb, on keel ja keelel baseeruv kultuur.

Keele ohustatus on Eesti hilisajaloos korduvalt esile kutsunud jõulise vastutöötamise võõra rezhiimi survele. Nii oli see 1880-ndatel alanud venestamissurve ajal ja nii oli see ka 1980-ndate kakskeelsuskampaania ajal. [---] Inimkollektiivide identsuse ülimalt tähtis eetiline tunnus on solidaarsus. Eestis ei ole rahvuslik solidariseerumine enam võimalik maailmavaate või usutunnistuse põhjal, küll aga keele põhjal. Keeleline solidaarsus saab ühendada ka kodu- ja väliseestlasi rohkem kui kultuuriline või maailmavaateline.[---]

On ikkagi suur asi saavutada seis, kus peaaegu kõik elus vajalik on võimalik läbi elada oma emakeeles. Selle seisu mahamängimine oleks nii eelnevate kui ka järgmiste põlvkondade reetmine.
Koos iseseisvusega on kõlama hakanud hääled, mis ütlevad, et neile ei lähegi korda eesti keel ja eesti kultuur, mille piirjooned on niikuinii ähmased (teravad üksnes idapoolse kultuuriga võrreldes). Me pole vaevunud uurima, kui suur osa eestlastest soovib eesti identsusest vabaneda. Meie vahe mordvalaste või udmurtidega on ainult selles, et eestlaste hulgas pole identsuse vahetamise tung nii massiline ning meie ei soovi saada venelasteks, vaid sakslasteks, rootslasteks, ameeriklasteks, soomlasteks. Eestlaste praegune põlvkond indoeuropiseerib oma sildid ja nimed. Ta justkui ikka veel häbeneks olla täie rinnaga Eesti. Alles järgmisel põlvkonnal võib tärgata igatsus iseendaks olemise järele, aga siis võib olla juba hilja, nii nagu praegu on hilja liivlaste jaoks.

Kas oleks aus ja otsekohene selles seoses jätta küsimata, mida mõtlesid need eestlusele andunud väliseestlased, kes oma lapsed kasvatasid teadlikult ükskeelselt asukohamaa kodanikeks? Nõukogude okupatsioonivõim ei saanud eestlasi kunagi nii kaugele, et isegi parteikarjeristid oleksid söandanud oma lapsi panna venekeelsesse kooli (mudel, mis näiteks Lätis hakkas juba vedu võtma). [---]

Keele kõrval on eestluse teiseks kandetalaks nn eesti elulaad. On meie häbi, et me ei oska seda elulaadi kuigi täpselt kirjeldada. Kuid ta on olemas, ja mitte ainult olemas, vaid ka ohustatud ja paljudele pinnuks silmas.

Eestlus kui elulaad on vähe hinnatud. Eestlased on jaotatud võitjateks ja kaotajateks, lihtsalt eestlasena elamist ei tunnusta ükski parteiprogramm. Kujukas näide on maaelu. Maaelus ja põllumajanduses tunnustatakse üksnes konkurentsivõimelisi suurmajapidamisi ühel poolel ning kaotajaid, lumpeniseeruvat maatöötute kihti teisel poolel. Mis on parem, kas õigustada kümnete tuhandete inimeste allakäiku lumpeniseeruva maatöötute kihina või aktsepteerida ka olesklemiseks halvustatud naturaalmajapidamine elulaadina? Miks peavad kõik kas tootma turu jaoks või vaevlema tööpuuduses, kui alternatiiviks oleks elamine iseenda ja järeltuleva põlve jaoks, mõistes, et olud on ambitsioonika ettevõtluse ja turu jaoks tootmiseks nii ebasoodsad, et valida tuleb maaelu kui elulaad?

Toimetulekutalu oleks alternatiiv, millest võib sõltuda, kas Eesti küla jääb ellu või ei jää. Vabadike, popside ja asunikutalude mentaliteet on igal juhul õilsam ja inimväärikam kui töötu abiraha najal lumpeniseerumine.

(Kõnest IV Välis-Eesti kongressil 29. juunil 1999 Tallinnas)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)