Ukrainlaste „Hõbevalge“ on veel kirjutamata

Meie esimese riigiisa Lennart Mere mainekujunduskampaania (tema pärand kippus vahepeal kõige nooremal seltskonnal meelest ära minema) on taas alanud, päädides tema noorpõlveteose „Hõbevalge“ taaskord väljaandmisega. Riigiisadus vajab alati teatavat eestkostmist, et tuhanded inimesed kasvaksid juhi näoliseks, ning seepärast võtab mainekujundus tuntud radu: noor Lennart isale päevikust järjekordset viit näitamas, teravate uiskudega uisutamas või pargis oravaid söötmas. Kindlasti oleks paljudel noortel huvi teada, kuidas noor poiss, kellest hiljem sai meie „Lennu-taadu“, jooksmast tulles end külma veega üle uhas või kuidas ta juba varajases eas töölistele loenguid pidas. Niisugused jutud lõpeksid asjaliku kinnitusega: „Aga silmad olid tal head... Olen ise ta põlvel istunud, kui olin alles pikuke. Uskuge mind, head 2050. aasta elanikud...“

Hea äritrikk

„Hõbevalge“ taaskord väljailmumine on küll hea äritrikk, kuid arvestades asjaolu, et meie ajalooteadus on vahepeal tohutu kiirusega edasi kulgenud, küllaltki küsitav. Muidugi võib lugeda „Hõbevalget“ lihtsalt kui kirjanduslikku mõtisklust, kuid samas võib ka küsida, kas Lennart Mere kunagised klassikaliste tekstide valesti tõlkimised ja geograafilised soovkujutlused on ikka need, mida uutele põlvkondadele eeskujuks tuua? Kas tõtt armastajatel tasub uskuda Mere tõlgendust, et Gaius Cornelius Tacituse mainitud aestid elasid siinkandis, kuigi nende keel „Germania“ järgi „sarnaneb rohkem Britannia elanike omale“? Millal on üksainuski läänemeresoome keel sarnanenud „Britannia elanike“ omale? Või miks on raamatus küll räägitud sellest, et meresõitja Pytheasele võidi näidata just seda „meie, Saaremaa päikest“, aga päikese merre suikumise momenti pole asetatud laiemasse konteksti – vanakreeka kirjanduses on ju tavaline, et tulised taevakehad maailmamerest jõudu ammutavad. Või mis kurivaim ajas autorit vanarooma ajaloolase Pomponius Mela väljendit „Belgide rannik“ perede rannikuks tõlkima?!

Tõestada saab ükskõik mida

Vanadel geograafilistel nimedel on see eelis, et nende alusel saab tõestada ükskõik mida. Nii näiteks loeme Tallinna esmamainimise aastaks AD 1154, sest sel aastal kuulutas al-Idrisi „Charta Rogeriana“  Qlwri-nimelise koha olemasolu ühe mere rannikul, mille vahetus läheduses asub Amatsoonide saar. Qlwri, mida on tõlgendatud Kaloveereks ja mis peab vanaaja geograafi enda kasutatud Maghrebi murrakus häälduma „Kaluuri“, asus al-Idrisi kirjelduse järgi Aslandas, nelja päevatee kaugusel merest, samas kui oma kaardil tegi geograaf juttu Kiievist (Kiau), millest kõndides jõuaks kuue päevaga Musta mereni. Sada kilomeetrit päevas, vägagi tempokas jalutaja!

Kui sealt veel kümmekond päevateed lõunasse kihutada, siis jõuab suurde müütilisse Uakri linna, mida meie naabrite naabrite muinasluule-kirjanikud võiksid kindlasti pidada Ukrainaks. Sealt on nii Must meri kui ka Kiiev kaardi järgi vaata et kiviga visata.

Kui aga juba „Hõbevalge“ arvustamiseks läks, siis ainult vigu välja tuua oleks väiklane. Asudes kirjanduse ja ajalooteaduse piiril, ei oska me seda tõlgendada kummassegi valdkonda, kuid on selge, et üht-teist on „Hõbevalge“ muutnud meie mõtlemises. Ta on tõestanud, et sõnade tähendusväljad on nagu ended ja selliste mõistete ümber nagu „pere“, „talu“ või „kodu“ meenutame ikka veel ähmaselt pronksiaja konteksti. Samuti „Hõbevalge“ ühe peategelase Pythease nimi tähendab hellenistlikus kultuuris ju ennustajat – justkui oleks ta meiegi päevi ette ennustanud, et meie oma prohveti Lennart Mere läbi kaks ja pool tuhat aastat hiljemgi oma päeva merre veeremist mäletame, nagu see rahvaluuleski kirjas on.

Selle valgusel olen tihti mõelnud, kuidas muutus meie prohvet lõpuks väikeseks tigedaks poliitikuks, võiks isegi öelda – bürokraadiks, kellele, kui kasutada kafkalikke väljendeid, „vormi nr 683 primm“ täitmine on vaat et kõige tähtsam? Ärgem analüüsigem seda, aga võiks ju korraks vaadelda, mida on Lennart Meri oma „Hõbevalge“ taustal Eesti välispoliitikale andnud?

Meri – väikeste fraaside kunstnik

Meri oli suur Euroopa kultuuride tundja, mistõttu ka Saksamaa, Prantsusmaa ja USA riigijuhid said tema ekstravagantsetest ajaloonägemustest osa. Parem omada ekstravagantset ajalookäsitlust, kui üldse mitte midagi! Presidendi kunagine väide, et Eesti on viimane frankofiilne kants siin Kesk-Idas, mõjutab Prantsusmaa ja Eesti vahelisi suhteid kahtlemata praegugi. Sest prantslasele on pika jutu sees tähtis kuulda ühte väga ootamatut, tuumakat tera, nad nimetavad seda une petit phrase. Prantslase psühholoogiat hästi tundes, nagu president seda kahtlemata tegi, on võimalik neid sellega üllatada. Iseasi, kas see kõik ka tõele vastab, sest Eesti on olnud läbi aegade pigem just anglofiilsuse kants ja prantsuse kultuur on jäetud ida poole, kus see prestiižseks keeleks tõepoolest ka oli.

„Perede ranniku“ jutuga kukuks lihtne inimene vanaaja ajaloo eksamil kindlasti läbi. Aga alati võib end lohutada, et üks teinegi valitseja, Stalin nimelt – kukuks läbi lingvistikaeksamil, kui ta tuleks lagedale nende teooriatega, mida ta kirjeldas oma teoses „Marksism ja keeleteaduse küsimused“.

AARNE RUBEN, kolumnist

Jaga |