Ohus on sõnavabadus!

EVELYN SEPP,      01. juuni 2005



Koledad suured plakatid!? Keelame ära! Rumalad poliitikud? Paneme kinni! Erakonnad? Kogu poliitika on üks prahivedu kõik ...
Eestis on kahetsusväärselt palju inimesi, kellele selline platvorm oleks meelepärane. Nagu ka neid, kes on sattunud suurde vaimustusse poliitilise välireklaami keelustamisest. Saab lahti suurtest plakatitest, saab erakondadele ära teha, saab poliitikutele koha kätte näidata. Lisaks lubatakse nii odavamaid valimiskampaaniad, mida teadagi tehakse ju meie, maksumaksja raha eest. Pealispind tundub igatpidi head tõotav.
Kuid, stopp! Head inimesed, nõustudes sellise eelduse-järelduse esitusega, käitute nagu Pavlovi koerakesed. Keelatakse ju vaid oma ideede tutvustamine reklaamikandjatel, mis on kättesaadavad ja suhteliselt odavad ning mis peaasi, reeglina seal, kus inimesed neid näevad, esitatud sõnumitest osa saavad.

Praktikas tähendab see, et poliitiliste ideede propageerimine suundub võimalusel teistesse kanalitesse – raadiosse, televisiooni, ajalehtesse. Need aga on kokkuvõttes palju kallimad. Seega ei lähe kampaaniad sama tulemuse (nähtavuse, mõju, kontaktide) saavutamiseks odavamaks, vaid kallimaks.
Liiati pole kohalik meediaturg oma väikeste mahtude tõttu piisav, et erinevaid ideid üheaegselt tutvustada. Eestis on põhimõtteliselt kolm päevalehte, kaks reklaami näitavat telekanalit ja mõned raadiokanalid. Ajalehtede reklaamiküljed on piiratud, nagu ka reklaamiminutid teles ja raadios, rääkimata ajalehtede tellijate väikesest osakaalust valijaskonnas.
Tõsiselt ei maksa rääkida sellestki, et keelates välireklaami, hakataks rohkem poliitika sisuga tegelema. Sellega tegeldakse niikuinii. Ja nagu kinnitab ülisuurte loosungite taustal läbi viidud Res Publica kallis ja ebaõnnestunud Europarlamendi kampaania, ei seisne poliitikas edu pakendis, vaid tootes.

Seega – miks ikkagi on siis vaja tõrjuda erakondi sealt, kus nende ideed on nähtavad? Põhjused on proosalised. Juhtunud on nii, et odavate ja efektiivsete reklaamikandjate broneerimisega jäädi hiljaks, ja mis võiks konkurente poliitikamaastikul rohkem mõjutada kui oletatavalt nende kasutuses olevate vahendite keelustamine. Tegelikult jagataksegi ümber poliitilist turgu ja erinevate reklaamivahendajate äritulusid.
Seetõttu toetan ma sada protsenti Siim Kallast, kes Ajalehtede Liidu toimetuste päeval kutsus ahastuses üles Eesti poliitikuid ja ajakirjanikke seadma oma töös esikohale väärtuste kaitse ja ühiskonna harimise, mitte inimestele iga hinna eest meeldimise.
Sõnavabadus, poliitilise enesemääramise ja väljendusvabadus on väärtused, mille kaotamist ei kaalu üles ükski odavat populaarsust taotlev kampaania.

Näiliselt keelatakse küll suured koledad plakatid, tegelikult aga meie kõigi põhivabadus osaleda poliitiliste protsesside kujundamises. Tõrjudes erakonnad ja poliitika sinna, kus neid keegi ei näe, võtavad nende koha üle teised institutsioonid. Paraku pole erakondadeta demokraatiat, demokraatiata aga meie põhiseaduslikke väärtusi kaitsvat ühiskonda.

Jääb üle vaid imestada, kus on Eesti kodanikuühiskonna eestkõnelejad? Kus on Laiused-Hellamid-Veidemannid? Kas nad tõesti ei saa aru, et "poliitilise välireklaami" keelamine pole mitte vormi, vaid sisu küsimus. Ja see ei puuduta kaugeltki ainult erakondi, vaid kõiki, kellel on ideid, mida edendada. Keelates poliitilise välireklaami sildi all erakondade programmide tutvustamise, küsigem, kas neist väljaspoole jääbki veel mingeid olulisi väärtusi, millele keeld ei laieneks? Vaevalt. Seega saavad suukorvi ka kõik teised kodanikuühiskonna saadikud.

Valimiseelse paari kuu jooksul ei hakkaks enam toimuma ühtegi sotsiaalkampaaniat, tõenäoliselt ka avalikke koosolekuid. Sest arvatavasti kantaks neil loosungeid, mis on keelustatud kui poliitiline välireklaam. Kuid nagu tublid seaduseandjad ette kirjutavad, tohib välireklaami esitleda vaid neis kohtades, mille omavalitsus ette näeb ning need ei tohi olla suuremad kui üks ruutmeeter.

Pärast sellise seaduse jõustumist võivad aktiivsed kodanikud pillid kotti panna. Keskerakond eelistaks siiski riigikorda, kus otsustamisõigus on igaühel endal. Kus on õigus teha koledat ja suurt reklaami ja riskida nii oma usaldusväärsusega. Eesti ei vaja maitsepolitseid, vaid sõnavabadust. Ja just täna on sõnavabadus tõsises ohus.

KESKMÕTE:
Tõrjudes erakonnad ja poliitika sinna, kus neid keegi ei näe, võtavad nende koha üle teised institutsioonid. Paraku pole erakondadeta demokraatiat.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (29)