Iraagist koju konsensusega!

ALLAN ALAKÜLA,      19. jaanuar 2005



Mullu, 26. oktoobril teatas valitsuse pressiteenistus, et Eesti missiooni võimalik jätkamine Iraagis pärast 2005. aasta juunit, mil lõpeb Riigikogu senine mandaat, tuleb valitsuskabinetis arutlusele tänavu märtsi alguses. „Vastava analüüsi valmistavad ette kaitseminister ja välisminister ning oluline kaal on võimaliku jätkamisotsuse tegemisel Iraagis järgmise aasta jaanuaris toimuvate valimiste järgne julgeolukord," lisas valitsus vigases, kuid siiski veel arusaadavas eesti keeles.
Eesti valitsus kavatseb seega sõda Iraagis pigem jätkata kui sealt ära tulla. Riigikogu peaks otsuse langetama aprillis.
Valimiseelne julgeolekuolukord Iraagis on jube ning pole ühtki head põhjust arvata, et see pärast 30. jaanuari paraneks. Terves riigis valimisi läbi viia ei saa ning valimiste korraldamine okupatsioonivägede kohalolekul on demokraatia seisukohast samasugune naljanumber nagu viimased valimised Afganistanis. Ainus, mida Eesti selles katlas veel loota saab, on see, et me ei kaotaks rohkem eliitsõdurite elusid.

Et Eesti ei läinud sellesse USA alustatud sõtta omaenese tarkusest, siis on ka meie meeste missiooni lõpetamise arutelu eel mõistlik esiteks tähele panna, mida teevad teised.
Aastavahetuse seisuga tegutsesid Iraagis lisaks USAle 27 riigi sõjajõud. Need on Albaania, Asebaidzhaan, Austraalia, Bulgaaria, Eesti, Gruusia, Holland, Itaalia, Jaapan, Kasahstan, Leedu, Läti, Lõuna-Korea, Makedoonia, Moldaavia, Mongoolia, Norra, Poola, Portugal, Rumeenia, Salvador, Slovakkia, Suurbritannia, Taani, Tonga Kuningriik, Tšehhi Vabariik ja Ukraina.
Väed on välja toonud kaheksa riiki: mullu veebruaris Nicaragua, aprillis Hispaania, mais Dominikaani Vabariik ja Honduras, juulis Filipiinid, augustis Taimaa, septembris Uus-Meremaa ja detsembri lõpus Ungari. Väed kavatsevad ära tuua veel kolm riiki: Ukraina (2005. aasta esimesel poolel), Poola (hiljemalt maikuuks) ja Holland (märtsiks).
Vägesid on vähendanud või kavatsevad oluliselt vähendada kolm maad: Moldaavia, Norra ja Bulgaaria. Riike, kes kavatsevat mehi juurde saata, on ka kolm: Gruusia, Rumeenia ja Albaania.
Oma 46 sõjaväelast kavatseb Iraaki saata Armeenia, kuid nende mandaat on piiratud humanitaarülesannetega. 150-mehelise mittelahingüksuse kavatseb Iraaki NATO-väljaõppemeeskonda aasta keskel saata ka äsja väed välja toonud Ungari (selleks pole siis enam vaja parlamendi luba).
Lõuna-Korea parlament pikendas 31. detsembril oma vägede mandaati aasta võrra.

Seega tugevamad ja meile olulisemad maad nagu Hispaania, Poola, Ukraina, Ungari, Norra ja Holland on tulnud või tulevad Iraagist ära. Neid asendavad nõrgad ning meile vähem olulised riigid a la Gruusia, Rumeenia, Albaania ja Armeenia.
Euroopa Liidust on Iraagis varsti järel seitsme maa esindajad: vanadest liikmetest vaid Suurbritannia ja Itaalia, uutest aga Tšehhi ja Slovakkia ning Eesti, Läti ja Leedu. Ka tipphetkel osales Iraagis vaid 11 ELi liikmesriiki 25-st.
Kui meil räägitakse Eesti majandusest, öeldakse uhkusega, et ärgem võrrelgem end kõige viletsamate, vaid ikka parimatega. Miks peaksime siis oma julgeolekupoliitikas sörkima samas reas Albaania, Gruusia ja Armeeniaga ning eirama Hollandi, Poola ja Norra eeskuju?
Pealegi, Iraagi sõtta mineku algne põhjus, massihävitusrelvad, on ära langenud. Isegi ameeriklased ja britid tunnistavad, et sellekohane luureinfo oli läbinisti vale. Teise eesmärgi, Iraagi demokratiseerimise poole liikumist pole samuti toimunud. Saddami diktatuur õnnestus asendada vaid okupantide vastu puhkenud partisanivõitlusega. Nn „hea tahte koalitsioonis" on ka riike, kellega koos Iraagis demokraatia lipu lehvitamine on isegi Eesti demokraatiale alandav.

Homme pühitsetakse Washingtonis teistkordselt presidendiks George W. Bush. Kuni eestimaalsed ei osale USA presidendi valimisel, pole ka meie asi ameeriklaste presidendile valimiskampaanias suurt edu toonud sõda Iraagis lõpetada. Paljud teised riigid ameeriklasi selles asjas enam aidata ei saa ega taha. Miks peaksime siis meiegi?
Mis tahes arvamusuuringud näitavad, et Eesti inimestest vähemalt kaks kolmandikku on meie sõdurite praegusel moel Iraagis pidamise vastu. Nii, nagu väed Iraaki parlamendiparteide konsensusega ükskord saadeti, tuleb need sealt nüüd ka konsensusega jaanipäevaks koju tuua. Kahetsuse ja kiitlemiseta, sest nii on Eesti riigi ja rahva huvides.
Kui aga NATO egiidi all luuakse aasta keskel uus väekorpus mittesõjaliste ülesannete täitmiseks Iraagis, oleks see juba hoopis teine jutt.

KESKMÕTE:
Miks peaksime oma julgeolekupoliitikas sörkima samas reas Albaania, Gruusia ja Armeeniaga ning eirama Hollandi, Poola ja Norra eeskuju?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (27)