Sõdade aeg on läbi!

Milleks sõdida? Milleks üksteise võidu relvastuda? Milleks rahva loodud ja kogutud ainelisi ja vaimseid väärtusi hävitada mingitel „poisikeste mängudel“ kehitatud vaenlaste vastu?

Eesti väeülemad loodavad saada relvile 100 000 meest (ja ka naist). Ärge ajage naerma – hea, kui sundmobilisatsiooniga saadakse kokku viis-kuus tuhat, sest ülejäänud oleksid kas juba pagenud või pagemas üle piiri või lebaksid kodus voodis invaliidsusega! Ukraina sõduritest on hea näide – niikui hakati rääkima sundmobilisatsioonist, kadusid tuhanded Poolasse jt naaberriikidesse, isegi Venemaale. Sõdivad Ukraina üksused lihtsalt annavad end separatistidele vangi. Uudistest kuuleme, kuidas vange vahetatakse: paarikümne separatisti vastu sadu Ukraina sõdureid.

Tänapäevases „heaoluühiskonnas“ ei taheta küsitava „vabaduse“ nimel oma eluga riskida – sõdade aeg on läbi!

Tundub aga, et ühe riigi „vabaduse ja iseseisvuse“ lipp lehvib üksnes nende pea kohal, kellel on võim seda „vabariiki“ valitseda. Nemad kutsuvad kohale võõrväed, kes lagastavad ja rüüstavad meie põlde ja metsi. Nüüd juba hakatakse üle Eesti välja peilima ja kaardistama harjutuspolügoone NATO vägede jaoks. Õudne mõelda, kuidas maarahvas peab hakkama elama, kui lahingõppused täies ulatuses käima lähevad. Olemasolevad relvad on nii võimsad. et üksainus mürsk suudaks hävitada terve eesti küla. Kas tõesti usume naiivselt, et sihtmärkidest mööda ei panda? Millegipärast on igas paigas, kus NATO oma vägede ja relvastusega kanda kinnitanud, hukkunud sadu ja tuhandeid tsiviilelanikke.

Loomulikult on läänemaailm, eriti aga USA, probleemi ees, kuidas oma tohutut relvatööstust töös hoida. Sõjad on nende „elu“ ning sõjatööstus on neil võimas ja kasumlik äri. Eks tehku õppusi oma maa preeriates ja kõrbetes!

Tulge mõistusele, eestlased! Kui tahame olla jätkusuutlik põhjamaa rahvas, siis võtkem eeskuju soomlastest ja rootslastest. NATO meid ei kaitse, vaid hävitab!

Selle asemel, et „rahva nimel“ välisjõudude kaasabil sõdida eelkõige võimuladviku alalhoiuks, tuleb hakata aegsasti leppima olukorraga, kus polegi enam rahvast, keda valitseda. Meie julgeoleku garantiiks ei ole NATO, vaid nagu meediast juba kostab üksikuid piiksatusi, – Eesti rahva eluline toimetulek. Juba 60–70-protsendiselt vaesustunud rahva jaoks on küsimus üldse ellujäämises. Mõeldamatu on rääkida veel sõdimisest ning relvastusele ja NATO üksuste ülalpidamiseks tehtavatest kulutustest.

Kas siis meie valitsusladviku hasartseks ideeks on nüüd oma riigi püsimajäämise asemel tema lõplik hukatus!?

EHA KARJATSE, Jõgeva

Jaga |