Kas integreeruda või hoopis intrigeerida?

HILJA KUKK,      14. november 2007


Õhupuhastamisest

„Rahva teenrite" jutusaate stiili matkides peaksin lausetesse lükkima ohtrasti täitesõnu noh, siis, et jne. Neis raadiosaadetes räägitakse paljusõnaliselt ja nohhitades varemkuuldud ja -loetud teemadel. Mõni aeg tagasi avaldati Maalehes Ivo Linna mõtisklus nn ajakirjanduslikust mürast, kuid need, keda tema jutt peaks puudutama, „müristavad" täistuuridel edasi.

Kuku raadio „Keskpäevatunnis" tabas kõrv „müristamise" seest ka ühe uue mõtte. Kui „müristati" sellest, et Andrus Ansipi organiseeritud Pronksiöö põhjustas suurt majanduslikku kahju, arvas üks vestleja, et sellest pole hullu, ent „Andrus Ansip oleks pidanud rahvale ausalt teatama, et tekkinud kahju on meie vabaduse hind".

Sellisel juhul oleks Andrus Ansip esimene aus juhtpoliitik, kes oma viga tunnistab. Ka aususel on oma hind ja selle suurust ette ei tea. Ükski meie poliitik pole sellega hakanud riskeerima.

Ansip ise jäi Pronksiööga rahule. „Lõi õhu puhtamaks!" kiitles ta. Kui see nii oleks, siis tuleks Pronkssõdurit veel paar korda ümber paigutada – saaks õhu veelgi puhtamaks. Kui Ansip julgeks oma vigu tunnistada, tuleks tal Pronkssõdur tõesti teisaldada, sest Eesti kaitseväe kalmistu ei ole selle monumendi õige koht. Ralf R. Parve ütles pärast Kaitseväe kalmistul käimist, et „hing jäi kisendama". Selleks et hing saaks kisendada, peab inimesel kõigepealt hing olema. Viimset und puhkavate Eesti võitlejate kalmudele punavenelaste pealematjad olid hingetud, küünilised, poliitilised „ärapanijad". Meie praegune valitsus eesotsas Ansipiga on aga nendega solidaarne, sest mattis Tõnismäelt välja kaevatud punaarmeelased ehk teisikeeli „okupandid" Eesti kaitseväe kalmistule. Kas meie uusrahvuslase tegu on meeltmööda ka marurahvuslastele? Kas selline ongi meie „selja sirguajamine" ja vabadus?

Jokitamist nii ja naa

Hiljuti teatas Reformierakonna naistankist Pentus, et Reformierakonna lähim eesmärk on veel üks „pronkssõdur", sedapuhku Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kohalt ära liigutada. Põhjuseks on see, et Savisaar ei olevat kahe aasta jooksul Tallinnas muudatusi teinud. Ettekääne missugune!

Savisaar pole reformierakondlane, et ta peaks pidevalt reforme tegema. Reformid reformide pärast, et oma olemasolu õigustada ja olla oma erakonna nime vääriline, pole küll rahva huvides. Aga just rahva ja riigi huvides tegutsemisest jääbki reformistidel puudu.

Kui ettevalmistatav abieluseadus ka vastu võetakse, siis peab küll igal perekonnal oma advokaat olema. Jälle sammuke rikkurite huvide kaitsmise suunas! Sundüürnike olukorda on püütud lahendada vaid nendes omavalitsustes, kus Keskerakond võimul. Meie seadused on koostatud nii, et „pumba juures" olijatel on võimalus oma huvides tegutseda nii, et oleks JOKK. Kui „joki" järgi käitub keskerakondlane, tõuseb kisa taevani (nt Keila-Joa suvila), kui sellega saab hakkama reformierakondlane (nt Keila-Joa suvila), siis vaikitakse see lihtsalt maha. Sellepärast soovitaksingi jätkata oma reformidega Reformierakonnast endast – teha see inimlikumaks.

See, et Reformierakond viimastel valimistel sai Riigikogusse kolm saadikukohta rohkem kui Keskerakond, ajas võidujoovastuses Ansipi ülbeks ja peast lausa segaseks. See paistis silma juba valitsuse moodustamise ajal, kui ta Keskerakonnaga valitsuse moodustamisest (vaid viisakusestki!) ei rääkinud. Ta oleks pidanud seda tegema mitte Savisaare, vaid Keskerakonna ja tema rohkearvulise valijaskonna pärast.

Peaministrilt ootame tegutsemist riigi ja rahva, mitte ainult oma erakonna huvides. Rahvas ei loe Ansipile midagi. Pronksiööl ütles Ansip märatsejate ja lõhkujate kohta: „Need on Keskerakonna valijad!" Pole kuulda olnud, et Keskerakond oma valijate kaitseks oleks välja astunud. Ei mõista neid endisi keskerakondlasi, kes erakonnast on lahkunud sõnadega: „Olen Keskerakonna põhikirja poolt. Ideed on täiesti vastuvõetavad jne." Mis poliitikud need sellised on, kes oma ideede eest ei seisa?

Pronksiööl lõi Ansip kolm kärbest korraga. Kõigepealt täitis marurahvuslaste nõudmise – tegi ära selle, millega isamaalased hakkama ei saanud, kui oli õige aeg ja nad võimul olid, ning andis oma hiljutisele koalitsioonipartnerile ja noorpõlve parteikaaslasele peaaegu „kabelimatsu".

Savisaar käitus Pronksiööl tõesti ebameeldivalt. Meedia põhjal nähtust võis järeldada, et ta ei olnud Pronksiööks ette valmistunud nagu Ansip. Pronksiööl mängiti emotsioonide ja rahvustunnetega.

Sellepoolest sarnaneb see 2. veebruari 1988. a. sündmustele Tartus Vanemuise tänaval. Hea, et Robert Närska tookord toimunu põhjal Ansipi iseloomule pisut valgust heitis (kuigi jäi ka ise kriitika alla).

1988. aastaks oli „nelja mehe kiri", mille üks organiseerija oli Savisaar, juba avaldatud. See oli nagu akna avamine ja sõõmud värsket õhku umbses toas. Õige eestlane ei unusta neid sündmusi kunagi.

Kindlasti ei olnud Ansip mingi põhimõtteline kommunist. Sel ajal enam ei olnud kurikuulsas „hallis majas" põhimõttelisi kommuniste. Olid haritud konjunktuurlased, aga oli neidki, kes laulva revolutsiooni üritusi organiseerisid. Ansip ei kuulunud viimaste hulka. Ta ei tõuse kunagi Edgar Savisaare, Arnold Rüütli, Siim Kallase jt tasemele. Riigi pööramine uuele teele tehti veretult, kuid Pronksiööl voolas ka veri!

Leninlikult suhtudes

Tallinna linnavalitsuses võimu haaramiseks on praktilisi samme astutud. Ajakirjandusest oleme teada saanud, et üks reformierakondlasest linnavolikogu liige asus Tallinna linnatelevisiooni moodustama. (Juba on selles sõimatud Edgar Savisaart, Eesti sisevaenlast nr. 1!) Kui praegu näidatakse Tallinna tegemisi telekanalites, siis ikka negatiivsest küljest. Kui pärast valimisi tuleb võimule Reformierakond, nagu nad on ähvardanud, siis hakkame Tallinnast nägema-kuulma ainult head ja veel paremat. Kelle käes on meedia, selle peos on rahvas.

Käitutakse Lenini õpetuse „Kõige tähtsam kunstiliik on kinokunst" järgi: kõige tähtsam on televisioon. Reformierakonnal on iseendaga kaugeleulatuvad plaanid.

Pronksiöine integratsioon

Peale riigile tekitatud suure majandusliku kahju, Kaitseväe kalmistu põlistamise punaväelastele ja ühe laiba oli Pronksiööl teisigi tagajärgi. Ja need olid Andrus Ansipi kasuks.

Meie marurahvuslaste organiseeritud kampaania „Kommarid ahju!" ehk nimekiri punasel särgil, kus Ansipi nimi seisis esikohal, sai kuulsusetu lõpu ja Pronksiöö kangelane oli Ansip, kes tõusis tuhast (ahjust). Nüüd on Ansipil suurim rahva toetus (kui rahvaküsitlus on ikka ausalt läbi viidud?). Sellega pole rahvuslased arvestanud, et nõukogudeaegsed parteitöötajad on haritud, targad, kavalad ning oskavad sihte seada, inimestega manipuleerida, nende rahvustunnetele rõhuda, silte kleepida.

Aga kõik need head oskused pole rahva ja riigi teenistuses, vaid, nagu kapitalistile kohane, iseenda, paremal juhul oma erakonna teenistuses.

Teiseks – Pronksiööl lahvatas enneolematu integratsioonikampaania. Tallinna linnavalitsuse korraldatud selleteemalistest üritustest Ansipi valitsuse liikmed osa ei võta, kuigi rahvastikuminister selle probleemiga agarasti tegeleb. Rahvale jääb mulje, et räägitakse küll integreerumise vajalikkusest, kuid ega seda tõsiselt ei võeta. Vastasel korral võiks ju kõigepealt riigivõim integreeruda linnavõimuga, kus on palju venelasi.

Hoopiski aga tegeldakse intrigeerimisega. Rahvale tahetakse näidata, et Savisaar on õigetele tegijatele vastuvõetamatu (nagu oleks tema ühe noore mehe surmaga lõppenud märuliöö korraldanud!).

Kui uusrahvuslased tahaksid tõepoolest integreeruda, tuleks kõigepealt Keskerakonda tunnustada selle eest, et ta on ettenägelikult ja marurahvuslaste hukkamõistu järjekindlalt trotsides integreerunud paljude venelastega - ära hoidmaks meie venelaste suurpartei loomist. Aga just seda parempoolsed ja veelgi parempoolsemad soovivadki – peaasi et „meie riigi sisevaenlane nr. 1" valijaid kaotaks. Kas nii „kaugele" nad mõelda oskavadki?

Venemaa juhtpoliitikud on meie uusparempoolsetest veelgi vingemad; Ansip on vaid Putini õpipoiss. Nemad oskavad veelgi paremini oma rahvaga manipuleerida, inimeste rahvustundeid õhutada ja hulki oma lõa otsas vedada.

Kui Pronksiööl juba suunati meie venelasi piiri tagant, mis veel siis toimub, kui tehakse meile vene suurpartei?

Venemaa surve vene keele rolli suurendamiseks on juba alanud. Meie omad hakkasid integratsioonituhinas moodustama vene telekanalit.

Tuleb välja, et Pronksiöö tagajärjed on veelgi hullemad kui esialgu paistis.

Liberaalsusel ohtlikud libedused

See, et suur osa valijaist hääletab valimistel Keskerakonna ja Rahvaliidu poolt ning ca 50% elanikest ei käigi valimas, narkomaania laieneb (Savisaar omal ajal hoiatas selle eest, kuid teda ei võetud kuulda), levivad haigused, mis nõukogude ajal said likvideeritud (nt tuberkuloos), meie ellu kuuluvad prügikastiinimesed ja koolihariduseta lapsed jne jne näitab – liberaalne turumajandus, mis võib sobida mõnele suurriigile, ei sobi meile ja hukutab meie rahva.

Kui nii edasi kestab, jääb meist järele vaid väike osa ülirikkaid, kelle lapsed on ka kõrgkoolist läbi käinud, ja suurem osa „rupskisööjaid".

Kõige lühem tee sellise jubeduse lõpetamiseks ning samas meie venelaste ja eestlaste integreerimiseks on see, kui peaminister Andrus Ansip astub tagasi. Pronksiöö ei olnud ei eestlaste ega venelaste huvides.

Eesti riigil on ainult üks eesmärk – eesti rahva püsimajäämine. Kui seda ei õnnestunud teha rahvusriigina, siis tuleb seda teha koos meie venelastega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (38)