Integratsioon või koostöö?

Koostasime integratsiooniprogrammi „iseenese tarkusest“ ja tahtsime, et vene kogukond peaks hakkama tantsima meie käsu järgi. Üheks sellise jõuvõtte näiteks on Pronksiöö sündmused, mille käigus kõrvaldati vene kogukonnale pühaduseks saanud Pronksmees.

Kui vastastikuse mõistmise asemel asume jõuga tegutsema, vastatakse meile jõuga, ja integreerumine seiskub. See, kui tugevasti venelased oma saatuse Eesti Vabariigiga seovad, oleneb sellest, kuidas Eesti riik neid austab ega püüa neist vägisi teha eestlasi.

Me pahatihti suhtume venelastesse kui kolonistidesse ja okupantidesse, keda omast heast tahtest oleme siia jätnud. Oleks aga vaja selgeks teha, et Eestisse tulnud tööinimesed ei ole mingid okupandid. Me kõik kuulusime Nõukogude Liitu ja venelased tulid tööle Nõukogude liiduvabariiki. Samahästi võib nimetada Saaremaal okupandiks Harjumaa elanikku, kes on Saaremaale tööle läinud.

Pärast NSV Liidu lagunemist ja Balti riikide taasiseseisvumist jäid venelased Baltikumi sundelanikena. Nad tulid siia kui Nõukogude kodanikud ja nüüd olid nad lõksus. Kuidas oma staatust identifitseerida? Eesti kodakondsust kohe ei saa, sest ei oska eesti keelt piisavalt, ning kas Eesti riigis on neil mugav elada? Seepärast suur osa siinseid venelasi võttiski Vene kodakondsuse. Osa aga ei tahtnud ei Eesti ega Vene kodakondsust, vaid lootis välismaale minna; nemad jäid seepärast üldse nkodakondsuseta.

Venelaste olukorda siin võib võrrelda nende setude olukorraga, kes jäeti Venemaale. Kas setud lõimuvad venelastega ja muutuvad venelasteks – nagu me Eestis soovime, et venelased muutuksid eestlasteks? Ei usu, setud püüavad kõigest väest oma saatust Eestiga siduda.

Venelastel on  igatsus Venemaa järele sedavõrd suur, et siiamaani nad vaatavad ainult Venemaa televisioonikanaleid ja elavad kaasa Venemaa kultuurielule. Mul on palju tuttavaid venelasi, kes võivad mulle rääkida kõikidest Venemaa kultuurisündmustest ning tunnevad kõiki sealseid lauljaid ja estraadikunstnikke. Kui aga küsida nende käest eesti lauljate kohta, siis öeldakse, et nad ei vaata Eesti televisioone, nende jaoks on praegune eesti kultuur  lame ja maitsetu. Pealegi lauldakse Eestis inglise keeles ja teles on suuremalt jaolt ingliskeelsed saated.

Eestis on kaks erinevat kultuuri. Eesti kultuur on praegu suuremalt jaolt orienteeritud ameerikalikkusele. Vene kultuur on aga häälestatud omamaise kultuuri rikkusele ja välismõju on väike. Seepärast siinsed venelased elavadki edasi vene kultuurikeskkonnas ja eesti kultuurist õpitakse tundma vaid hädavajalikku osa, põhiliselt keelt.

Me ei saagi nõuda, et suurrahva liikmed  peaksid oma kultuurist loobuma ja hakkama elama teistmoodi. Samuti ei saa eestlastelt nõuda, et sealiha ja mulgikapsa asemel sööksime siberi pelmeene.

Arvan, et kui austame vene kultuuri ja lubame vene lastel õppida koolis oma keeles, siis hakkavad nad austama ka eesti keelt ja otsivad ise võimalust eesti keele õppimiseks (juhul, kui Eestis ei hakka domineerima inglise keel nagu lauluvõistlusel võib juba kuulda). Vene rahva liikmed ei muutu Eestis iialgi eesti rahvaks. Ennem muutub eesti rahvas ingliskeelseks ning Eestisse jääbki kaks kogukonda: ingliskeelne ja venekeelne.

Venelaste lõimimise asemel peaksime võtma suuna kõigepealt kahe kultuuri kooseksisteerimisele.

VÄINO PÄRNPUU, Tallinn

Jaga |