Kujutluslik Eesti

Eesti häda ongi aegade jooksul olnud selles, et on ikka ja jälle eelistatud kujutluslikku elu. Eestlane on visa töörügaja, aga miskipärast õnnelikuks omal maal pole saadud. Ei vargamäelaste aegu, ei praegu. On otsitud põhjusi orjastajates, Balti erikorras jms. Kes teab, kui palju eestlasi on aegade jooksul välja rännanud Venemaa parematele muldadele ja väljamaa paremasse ellu? Kui palju eestlasi on lahkunud viimase veerandsaja aasta jooksul iseseisvast Eesti riigist – seda keegi ei tahagi teada. Kui varasemas ajaloos lahkus eestlane isamaalt tõepoolest suuresti kujutlusest, et mujal on parem elu, siis nüüd näib, et eestlasi sunnib lahkuma elureaalsus – mujal ongi parem elu.

Mispärast siis ihaldatud iseseisvus, kus väljaränne aegade suurim, on saamas eestlastele viitsütikuga pommiks?

Ikka seepärast, et oleme eelistanud illusioone reaalsusele. Oleme kujutlenud, et oleme eestlased, ehkki me seda oma poliitiliselt identiteedilt ei ole. Me pole saanud kodanikeks ei elukogemustelt ega tahtmiseltki. Sestap on isegi meie riik suurel määral kujutluslik. Mitte kui ühiskondlik kokkulepe, vaid kui võimu usurpeerinud valitsejate sunniaparaat, mis on äärmiselt kogukas, parasiitlik ja halvasti funktsioneeriv.

Meie riigi illusoorsus mitmekordistub

Eriti kui tahaksime kodanikena teadvustada reaalsust, et vähemasti 10 viimast aastat on valitsejad Reformipartei eestvõttel kõiki valimisi (e-valimised jm) võltsinud. Eesti riik on olnud aastatel 2005–2015 interregnumis, kus ei ole olnudki seaduslikke valitsusi. Pole olnud ka seaduslikku sisemist ja välist jurisprudentsi.

Viimastel kujutluslikel valimistel end võimule smugeldanud oravad koos teiste kujutluslike võitjatega on maha saanud kujutlusliku valitsusega. Neid inaugureeris ametisse meie säutsuv president, muidugi kujutluslik. Mida see „valitsus“ on lubanud ja mida hakkab andma – seda üle ei korda. Võiks vaid märkida, et veel enne, kui uus valitsus pole saanud maksu- ja hinnamalakaga mõõtma hakatagi, hääletab teda maha 90% kodanikest („Foorumi“ küsitluse põhjal).

Eesti – respublica non grata

Ka see on kujutluslik, et asume Euroopa nn demokraatialaevas (kus – veel! – valitseb mingisugune tasakaal). Meie „valitsejad“ kutsutakse meie paadist vahetevahel selle laeva pardale, tegelikult aga ulbime ulgumerel üksi. Sest me pole tõsiseltvõetavad. Oma rahuohtliku välis(ida-)poliitikaga, atavismiga majandus-, maksu- ja sotsiaalpoliitikas, valimispettustega. Tehakse nägu, et Eesti on riik de jure, nagu sellesarnaste Aafrika ja Ladina-Ameerika riikidegi puhul. Eestisse ei investeerita, turistidki siia ei tule, enam isegi Soomest eriti mitte.

Säärane ongi siis Reformipartei panus ja pärand Eesti iseseisvusse. Eestist on saanud riik, mida välditakse, – respublica non grata.

Aeg oleks aru saada – isehakanuid ei arvustata, ei kritiseerita. Nende üle mõistetakse kohut. Uus valitsus on amoraalne, asotsiaalne, kriminaalne.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |