Omandireformis ei käitunud Eesti kultuurriigina

Sellekevadised Riigikogu valimised tõid meile uue, et mitte öelda vana, valitsuse. Kahjuks see noormeeste valitsus ega sageli ka paljud inimesed ei mõista, mis on oma riik ja milleks ta meil on. Ei mõista ka seda, et võim ei ole privileeg, vaid kohustus. Ja vastutus – kõigi oma riigi elanike ees.

 13. juunil tähistab osa Eesti riigi kodanikest juba 24. korda kurba aastapäeva – 1991. aastal võeti sel päeval vastu omandireform. Täpsem ning põhjendatum nimetus oleks küll omandisuhete reform, mis on kogu ühiskondlike suhete ümberkorralduste kompleksi süda ja majandusreformi vundament. Reformi üheks keerulisemaks momendiks on siiani kestev sotsiaalsete konfliktide minimeerimine ja leevendamine.

Omandireform ei pidanud meie väikest ühiskonda lõhki ajama, vaid pidi olema suunatud võimalike lõhede ületamisele. Vähemasti rõhutas seda 1991. a. 8. mail tollase valitsuse justiitsminister Jüri Raidla.

 Omandireform pidi, esiteks, looma aluse turumajandusele üleminekuks; teiseks, ümber korraldama omandisuhted ja tagama omandi puutumatuse ning vaba ettevõtluse; kolmandaks, heastama omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu.

 Samuti armastavad reformi läbi kannatanud tsiteerida omandireformiseaduse üht sätet, mis ütleb: „Omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.“

Kuid läks teisiti. Eesti ei toiminud omandireformi läbi viies kahjuks kultuurriigina. Miks küll?

 Targema käitumise korral oleksime ju suutnud vastuolud ületada. Seda aga isegi ei püütud teha. Ja tagajärg – tuhanded perekonnad osutusid kodutuks. Neid hakati nimetama sundüürnikeks.

 Vabariigi taasiseseisvudes sätestati kord, et Nõukogude aastakümnetel alatasustatud töö heastamiseks erastavad kõik senised korterivaldajad enda kasutatava üürielamispinna väärtpaberite (EVP-de) abil. Kuid kohe võeti vastu eluruumide erastamise seadus, mis kaotas erastamise õiguse tagastatavates majades elavatel korterivaldajatel. Tagastades elamud õigusjärgsetele omanikele koos seniste korterivaldajate kodudega, jättis riik neis elanud üürnikud ilma õigusest võrdsetel alustel teiste inimestega erastada pere valduses olev eluruum ja saada selle omanikuks. Seega sundüürnike täpsem definitsioon kõlaks: need on omanikud, kellelt võeti õigus omandile.

 Selle õiguse võttis oma kodanikelt ära Eesti riik. Võttis inimestelt, kes koos kogu rahvaga selle riigi lõid.

 Omandireformi tõttu inimestele põhjustatud ülekohus tuleb heastada. Seda saab teha seesama Eesti riik, kui ta mõistab õigusriigi toimimise põhimõtteid. Neil elanikel, kel ei lubatud oma seaduslikku eluruumi erastada teiste isikutega võrdsetel alustel, on õigus neile tekitatud materiaalse kahju eest saada kompensatsiooni, lähtudes nende kasutuses olnud eluruumi turuhinnast. Samuti tuleb neile hüvitada moraalne kahju, võrdsustades sundüürnikud sotsiaaltagatiste osas represseeritud isikutega.

 Kui Eesti soovib olla rahvusvahelises tähenduses õigusriik, pole valikut – tuleb järgida põhilisi inimõigusi. Selleks tuleb lõpetada inimõigustega vastuolus olev omandireform ning parandada valusad vead.

Sisuliselt on inimeselt kodu võtmine sundvõõrandamine. Et taastada õiglus ning tagada riigi usaldusväärsus oma kodanike ees, peab riik austama inimõigusi, sh iga isiku koduõigust, ja kohtlema sundüürnikke nii materiaalsest kui ka moraalsest küljest õigusriigile kohaselt.

 KESKMÕTE: Inimestele omandireformiga põhjustatud ülekohus tuleb heastada.

PEETER TEDRE, Eesti Üürnike Liidu tegevjuht

Jaga |