Varsti on käes kaamose* aeg

Jaanipäevalik hõiskamine jätkus veel mihklipäevalgi. 
 

Kahvatud mehed otsustamas

Alles siis, kui häda juba ukse taga kolistas, hakati seda tunnistama, ja teiste selga ajama. Tüütult kaua kestis see eneseõigustus. Teades tänase peaministri kõvakäelisust, võib uskuda, et asjatundlikud spetsialistid lihtsalt ei suutnud väärata valitsusjuhi positivismi. Nägime, kui mõistuse- ja moraalivabalt tõsteti erakondlikud huvid rahvuslikest kõrgemaks. Ja ehkki egoismi on nüüd kuigivõrd jahutatud, tuleb karta selle uusi hooge. Seega on tekkinud tõsine oht, et siis, kui rasket majanduslikku tsüklit jääb ohjeldama tänane seltskond, juhtub Eestiga sama mis parvlaevaga „Estonia“ – meeskonnale käib majanduslikus sügistormis üle jõu paremale kreeni vajunud riigilaeva seisundi stabiliseerimine.

Tõsiste otsustajate tänane seltskond on maailmamajanduse tundmise seisukohast kahvatu. Paarkümmend aastat on nähtud liberite järelejooksmist hongkonglikele arengusuundadele. Hongkongi majandusmudel jõudis liberiteni terve põlvkonna võrra hiljem – nagu üleeilne automudel. Reforme ette võttes tulnuks teada, et tööstuslikult arenenud ja kõrgetasemelise põllumajandustootmisega Eesti polnud mingi Hongkong. Ka seda, et pool sajandit tagasi mõtteerksat majandusmudelit rakendati äärmiselt mahajäänud Aasia ja Aafrika riikides ehitamiseks, meil aga – lammutamiseks.

Mõtlevamad oravad ära

Oma peaga mõtlemist takistab tõsiasi, et liberitest oravate hulgast on lahkunud võimekamad finantsmajanduslikult mõtlevad „rebasesuurused oravad“. Üks neist, oma ettevaatlikkusega eriti kuulus, kuid kodumaal soistuvat pinda jalge all tundev, eelistab täna Euroopas koduneda. Teine, kes ka Karl Marxi majandusaabitsat lugeda oskas, on Ansipi optimismist eemale hoidnud ja samuti kõva jalgealuse muretsenud. Sest nad teadsid, et rahast raha tegemine (vahepeal tülika kaubategemisega jändamata!) on väga sarnane võltsraha tegemisele ja heaga lõppeda ei saa. Eriti siis, kui seda mugavat menetlust ülilihtsuse pärast lausa tänavanurkadel viljeldakse (kasvõi sms-laenud). Vähegi asjatundjad teavad, et paberraha paljundamine ei ole kunagi õige majandustegevus olnud. Aga meie oleme liberalissimused ja meie majandusseadused pole mitte tootmise, vaid kõikvõimalikul viisil raha tegemise seadused!

Seepärast meenutaksin Ivar Raigi muret meie valitsuse kahvatu majandusliku potentsiaali pärast, sest see ei võimalda isegi olukorra sügavamat teadvustamist ja hindamist. Nähtavasti tuleks luua kriisikomisjon, mis koosneks majanduse ja rahanduse eriteadlastest, ning suudaks ette näha pealetulvavaid protsesse ja töötaks välja olukorrale vastavaid ettepanekuid.

Eeskujusid oleks küll

Eeskuju tuleks võtta maailmapraktikast. Selleks poleks seekord küll tarvis ookeani taha joosta – piisab, kui ülelahe-hõimurahva kogemusi meelde tuletada. Rasketel mõistusemõõna aegadel, mil naabrite poliitilised valitsused pidasid omaenda poliitikat tähtsamaks kui riigi majanduslikku ja sotsiaalset tasakaalu, kutsuti Soomes ellu AMETVALITSUS. See oli parteidest sõltumatu ja koosnes omal alal riiklikult tunnustatud spetsialistidest-praktikutest. Niisugust lahendust on Soome riigipead õige mitmel korral kasutanud. (On meilgi mõningane samalaadne kogemus – raskel majanduse lagundamise perioodil toimis mitte kõige halvemini Savisaare juhitud ametvalitsus, mida nüüd unustama hakatakse.)

Raskel majandusmõõna ajal tuleks jätta egoistlikud erakonnahuvid ja hakata mõtlema üldistele, eesti rahva huvidele. Arvestada tuleks, et alles algav majandusmõõn võib olla sugugi mitte lühiaegne. Jälgides tänaseid praktilisi meetmeid, tundub selline samm põhjendatud. Raske tormi ajal on tüüri juurde ikka kutsutud kõige kogenumaid.

Mäletame, et tänasel reformierakondlasest peaministril jäi majanduslik mõtlemine poliitiliste ilmingute hindamisel alla, mis kahjustas mitte ainult reaalmajanduse arengut, vaid ka riigi mainet. Neid ebaadekvaatseid toiminguid arvesse võttes oleks õigeaegne ellu kutsuda rahvusliku huvi valitsus, mis on demokraatia printsiipe aluseks võttes selle kõrgeim aste. Kui me majanduse osa rahva elus ja saatuses tähtsaks peame, kas siis poleks opositsioonil aeg sellise ettepanekuga pöörduda presidendi poole?

Keskerakond kui tänase Eesti kõige tunnustatavam ja kainetoimelisem ühiskondlik jõud peaks kodanikuühiskonna põhitegijana ette astuma. Siis näeme, kui toimekas ja rakenduslik on kodanikuühiskond. Tuleks otsida liitu Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ning Rahvaliidu ja Rohelistega. Seda ka seepärast, et kuna praegune valitsus oma võimuihas tagasiastumisest kui eetilisest sammust kuuldagi ei taha, tuleks nii toimida rahva elumurede nimel. Üks võimalik lähenemisviis on küll jääda ootama uusi parlamendivalimisi, kuid ajakaotus võib pealetikkuva kaamose tingimustes nagu hädahetkel ikka olla kurjast.

GUSTAV KOIT

*kaamos – polaaröö, piltl pime aeg

Jaga |