Ebaeuroopalik kohtupidamine

Nimelt on stagnaaegse kohtuniku X poolt juhatatavad kohtuistungid pealtnäha nagu tavalised kohtuistungid ikka - tunnistajate, ekspertide ja süüdistatavate ütluste ärakuulamisega. „Uuenduslik" on aga see, et kohtuprotokollides kajastuvad ütlused ei meenuta enam kaugeltki seda, mis sai välja öeldud kohtuistungi käigus.

Istungiprotokollide tekstis on näiteks tunnistajate puhul „ära unustatud" lõigud, mis kuidagi süüdistatava kasuks võiksid rääkida. Eksperdi puhul on aga asjad veelgi räigemad - raske oleks öelda, kas ütlusi andnud ekspert ise oma sõnu „töödeldud" protokolli vahendusel ära tunneks?!

Eksperdi seisukohad, mis räägivad süüdistatava kasuks, on kas kõrvaldatud või muudetud sisult vastupidisteks. Mitmed lõigud eksperdi ütlusi on aga hoopistükkis lisandunud! (Siinkohal tuleks viidata tõsiasjale, et kohtuotsus hakkab otseselt tuginema eksperdi ütlustel.)

Kohtusaalis puuduvad salvestusseadmed (seintele on paigutatud küll paar kaamerat, kuid advokaadi teada on nendel ainult dekoratiivne tähendus; igasugused mikrofonid saalis igatahes puuduvad).

Seega puudub võimalus ka protokollide autentsust kuidagiviisi teisiti kontrollida, kui üksnes oma mälule tuginedes. Ettemääratud tulemusele orienteeritud kohtupidamismetoodika nurgakiviks ongi saanud istungiprotokollides ütluste võltsimine.

Olles teadlik sellest, et istungiprotokollide autentsuses veendumiseks on õnnetul süüdistataval võimalik kasutada vaid üksnes enda mälu, ei pea see kohtunik võimalikuks vastavate istungiprotokollidega tutvumist mitte vahetult istungi lõppedes (nagu võiks normaalselt eeldada), vaid kuid hiljem ja seda vaid advokaadi vahendusel. Istung, mil meditsiiniline ekspert ütlusi andis, toimus 14. mail, kuid advokaat sai totaalsete redigeeringutega istungiprotokolli kätte alles 25. augustil; 25. augusti istungiprotokoll on kättesaamatu aga tänaseni. [Kiri on kuupäevastatud: 09.09.09. - Toim.] Järgmine istung, millal avaneb esimene võimalus protokollide võltsimistega seonduvat arutada, on aga alles 23. oktoobril.

Nagu näha, on kohtunik arvestanud hoolikalt pooleaastase ajalünga mõjuga inimmälule (saalisviibinud rahvas saaks ütlusi ju ka kinnitada).

Ja moodustunud ongi tavatu nõiaring: kuna puudub võimalus kohtuistungi filmimiseks ja lindistamiseks (kohtunik seda pole võimaldanud, kuni viimase ajani - peaaegu kahe aasta kestel - olid kohtuistungid kuulutatud millegipärast üldse kinniseks), puudub ka reaalne alus ühe või teise ütluse vaidlustamiseks, sest paljalt mälule apelleerimine pole kohtu meelest veenev argument.

Nii jäävadki protokollid võltsituks (seaduse järgi sõltub protokollide võltsimise fakti tunnistamine kohtuniku enda suvast) ja „inkvisitsioon" võidutseb!

Tehnilisest küljest on tähelepanuväärne muidugi see, et tänapäeva Euroopas pole sellisel ülerahastatud riigiasutusel (nagu seda on kohus) niipalju rahanatukest, et kohtuistungitel antud ütluste salvestamiseks endale mingit elementaarset salvestusseadet soetada.

Kõnealuse kohtumaja puhul tundub see tehniline puudujääk paraku taotluslik!

Lugeja võib nüüd siit isegi järeldada, kuidas nende inimõigustega olukord tegelikult Eesti Vabariigis on!

(Kirja saatja nimi ja aadress ning kirjeldatud kohtuasutuse asukoht on toimetusel teada.)

Jaga |