Rõuge Taluselts andis saadikuile suuniseid

ÜLO TOOTSEN,      18. juuni 2003


Kuni Eestis pole ühistulisi lihakombinaate, seni tootja jõukaks ei saa. Siit said ka riigikogulased esimese juhise: seista hea selle eest, et ühistute loomisele ja
arengule suuremat tähelepanu ja toetust leitaks. Kuid on ka teine probleem - meie põllumajandustootjaid on võimatu ühe mütsi alla saada. Ja kuni omavahel on asjad segased, pole abi kaugemaltki loota.

Rõuge Taluseltsi kahekümnel liikmel on kombeks aastas vähemalt kaks korda üks suurem koosistumine ja arupidamine teha. Kevadel vaadatakse, kuidas külvid tärkavad, sügisel arvatakse saaki kokku ning hinnatakse, kes põllumeestest on kõige edukam olnud. Kevadine kokkusaamine oli juuni teisel nädalal Nursi mail Tõnu ja Linda Troska väiketalus. Seltsi esimehel Mati Kõivul ning ta asetäitjail Kaja Keskülal ja Andres Kõivul - viimane on muide ka Eesti Noortalunike juhatuse esimees - oli õnnestunud kohale rääkida ka Riigikogu maaelukomisjoni liikmed Heimar Lenk ja Toivo Tootsen. Sestap ei piirdutudki seekord ainult põldude ja farmide ülevaatamisega, vaid arutati ka palju üldisemaid maaelu probleeme. Tulipunktis oli muidugi Euroopa Liit ja Eesti võimalik liitumine sellega aspektist: mida see meile head või halba võib tuua?

Investeerida võib ka lihaloomadesse

Hakatuseks käidi aga noortalunik Ever Pindma herefordifarmi vaatamas. Lihaloomakasvatusel peakski meie maaelus kõige rohkem perspektiivi olema, vähemalt väiketalunike seisukohalt. Noorperemees ise on selles üsna veendunud. Ega muidu pannuks ta kümne Soomest ostetud tõulooma alla ligi 200 000 krooni kinni.
Moodsamas keeles öelduna - tegi suure investeeringu. Karjas on üheksa ammlehma, neli eelmise aasta mullikat ja neli vasikat. Seekord tuli kulutus teha puhtalt oma taskust, nüüd on selleks võimalus saada ka SAPARDi toetust.
Meil ei osata veel spetsiaalselt liha saamiseks aretatud veiste hõrku liha nii vääriliselt hinnata kui arenenumates Euroopa maades. Sestap ei tasu momendil ka loomi tapamajja viia, sest hind on üks - olgu see oma aja ära elanud piimalehm või hõrk limusiin (moodne lihalooma tõug). Lootus on tulevikul, sealhulgas Euroopa turu avanemisel. Seepärast tegelevadki meie lihaveiste kasvatajad praegu peamiselt tõukarja suurendamisega. Üks selliseid entusiaste on Võrumaal muide ekspõllumajandusminister Ivari Padar.
Praegu on lugu nii, nagu ütles Rõuge üks edukamaid talunikke Kalev Kann - kuni Eestis pole ühistulisi lihakombinaate, seni tootja jõukaks ei saa. Siit areneski mõttevahetus juba ühistute probleemidele, siit said ka riigikogulased esimese juhise - seista hea selle eest, et ühistute loomisele ja arengule suuremat tähelepanu ja toetust leitaks. Kuid siin on ka tegelikult üks teine probleem, millele pole seni ükski põllumajandusminister ega muu asjamees lahendust leidnud: võimatuks on osutunud meie põllumajandustootjaid ühe mütsi alla saada, muust rääkimata. Ja kuni omavahel on asjad segased, pole abi kaugemaltki loota.

Maaparandust ei tohi unarusse jätta

Päeva üks tõsisem teema oli veel maaparandus. Õigemini olemasolevate kuivendussüsteemide rekonstrueerimine ja hooldamine. Võru Maaparandusbüroo peainsener Valdo Majamees selgitas, et Rõuge vallas on 1600 ha dreenitud maad, maa sees on 800 km torusid. Omal ajal pandi maaparandusse tohutuid summasid. Vahepeal on kõik soikunud. Tänu eelmisele põllumajandusministrile Jaanus Marrandile eraldas riik selleks aastaks vabariigile maaparanduseks 17 miljonit krooni, sellest Võrumaale ühe miljoni. Valdo Majamehe sõnul on see isegi piisav. Kuuesajast vabariiklikust drenaazhiobjektist on Võrumaal töös sada, seega oleme ühed paremad ja aktiivsemad rahakasutajad. Kuid nüüd on kuulda, et tulevaks aastaks selliseid summasid enam ei eraldata ja töödel on lõpp. Siit said riigikogulased-maaelukomisjoni liikmed teise suunise - seista niipalju kui võimalik selle eest, et niisama suur summa oleks ka tuleval aastal kasutatav. Mööda põlluvaheteid ringi sõites nägime piltlikult, kui suur vahe on dreenitud ja dreenimata, vee all seisvatel põldudel.

Peretalud on Eestimaa tulevik

Kohvilauas jätkus taas arutelu Euroopa Liidu ümber. Meie väiketalunik ei jõua Kalev Kanni arvutust mööda ka SAPARDi toel endale uut tehnikat, näiteks traktorit osta. Meie talumehel kulub selleks vähemalt kahe aasta käive, samal ajal kui näiteks sakslasel vaid poole aasta oma. Ometi on Kalev Kann veendunud, et peretalud on Eestimaa tulevik.
Mis puudutab Rõuge Taluseltsi, siis siin on hakkama saadud veel ühe ettevõtmisega, mis lõpuks lubab ka meie põllumehel või karjakasvatajal puhkusereisile minna või endale haigusepäevi lubada: on välja koolitatud esimesed nn asendustalunikud, kelle kätte peremees võib rahumeeli oma majapdamise jätta ka paariks nädalaks.
Pilootprogramm sai ideest teoks taas tänu Jaanus Marrandile, kes seda igati toetas, ministeeriumi kaudu ka rahaliselt. See võimaldas tutvuda soomlaste juba ennast õigustanud süsteemiga, võtta sealt üle sobiv, saata osa soovijaid õppima. Nüüd on asendustalunikud olemas. Suurim probleem on, et seaduseandjad saaksid valmis ka vastava seaduse, mis kõike seadustaks ja täpsustaks. Toivo Tootsen võis siinkohal teada anda, et vastav töögrupp on maaelukomisjoni baasil loomisel ja tema ise hakkab arvatavasti seda vedama. Nii et loota võib kunagi ka asendustalunike seaduse ilmumist.

Ahjaa - Euroopa Liitu astumise poolt või vastu? Ei olnud ses suhtes ka selles väikeses seltskonnas üksmeelt. Ometi tundus, et pooldajaid oli rohkem kui vastalisi.
Heimar Lenk, kes tuli otse Valgamaalt, tõdes, et seal oli rohkem just vastalisi. Kuidas keegi... Kuid ega palju aega arutada polegi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)