Piirivalvureist ei hoolita

KUI OLIME PAAR PÄEVA kohal olnud, tuli meid vaatama toonane Ida-Virumaa regionaalse juhtimiskeskuse ülem Riho Breivel, kes seletas, et soovitav on minna kursustele, saamaks Eesti sõjaväe määrustikust ettekujutust.

Pärast kursuste lõppu pidi teenistus jätkuma endises kohas – Alajõe kordonis. Kursuste pikkuseks pidi olema üks kuu ja need pidid toimuma Kuressaares.

Kuressaare õppekeskuses olemise ajal saime teada, et seoses Narva-Jõesuus avatava piirivalve õppekeskusega on meid väga sinna vaja – kõige rohkem pooleks aastaks. Meile anti lubadus, et pärast saame kindlasti Alajõele tagasi.

Märtsis 1992 algas teenistus Narva-Jõesuus. Koju Tudulinna oli sealt ligi 100 km. Tavaliselt jõudsin Tudulinna laupäeva lõunaks ja juba pühapäeva õhtul tuli uuesti hakata bussidega sõitma, et jõuda esmaspäeval kell 8.00 Narva-Jõesuusse teenistusse.

Kirjutasin 1992. aasta suvel Ida-Virumaa regionaalse juhtimiskeskuse ülemale Riho Breivelile kaks ettekannet, et leitaks võimalus minu tagasi suunamiseks Alajõele. Siis teatasin toonasele Narva-Jõesuu õppekeskuse juhtkonnale, et lähen piirivalvest minema.

KUNA PIIRIVALVES OLI KAADRIVOOLAVUS väga suur, hakati mulle pakkuma korterit Narva-Jõesuus. Olgu ma 10 aastat teenistuses, siis saan korteri endale. Nii sain endale 1993. aastal Narva-Jõesuus kahetoalise korteri.

1995. aastal pakuti mulle kolmetoalist korterit Narva-Jõesuus. Kuna korteris polnud remonti tehtud, siis seda keegi ei soovinud. Öeldi, et teen remondi ära ja tulevikus, kui olen 10 aastat teenistuses olnud ja peaksin otsustama ära minna, on mul parem, sest ma ei puutu enam piirivalvuritega kokku.

Tudulinnas asuva korteri andsin ära, sest ei ole ju mõtet maksta elamise eest seal, kus sa ei saa elada. Siiski jäi mul Tudulinnas alles minule kuuluv maja.

1991 alustasin Tudulinna majas kapitaalremonti. Võttes arvesse teenistuse omapära, jäid minu Tudulinnas viibimise korrad aina harvemaks. Seda hakkasid kasutama vargad. Kartuses, et keegi võib maja lõpuks põlemagi panna, olin sunnitud sellegi maha müüma.

28. 06. 1999 kirjutasin õppekeskuse ülemusele ettekande, soovides toetust minu kasutada oleva eluruumi rõdu klaasimiseks. Õppekeskuse ülem vastas, et tema riigiraha korterite remondiks ei anna. Veel olin sunnitud oma kuludega vahetama korteri välisukse.

Mais 2001 tuli Tallinnast teade, et need, kes soovivad kortereid erastada, kirjutaksid vastava ettekande. 30. mail 2001 kirjutasingi.

2002. aasta veebruaris sai mul tööandja juures 10 aastat täis. Paar kuud hiljem tuli välja Võlaõigusseadus. Siis keegi teatas, et tõmmaku ma korterisoovile kriips peale.

Otsisin isegi internetist seadusi. Leidsin Võlaõigusseaduse, Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja Rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse. Seal on must-valgel kirjas: isikut, kes kasutas enne 1. juulit 2002 elamuseaduse §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 1. juulit 2002 elamuseaduse § 60 lõikes 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata.

SEOSES EESTI ASTUMISEGA EUROOPA LIITU likvideeriti 2005. aastal Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskus. Olin õppekeskuses selle avamise päevast kuni likvideerimise päevani. Ida-Viru piirivalvepiirkonnast tuli mulle 07. 03. 2005 kiri, milles pakuti mingit täpsustamata Kirde piirivalvepiirkonna hooldebaasi majandustalituse allohvitseri kohta. Teatasin, et soovin tutvuda ametijuhendiga.

Tuli uus kiri, kus öeldi, et ametijuhendit veel ei ole, kuid kirjeldati ülesandeid. Seepeale helistasin ise Ida-Viru piirivalvepiirkonna staapi, et küsida, milliseks kujuneb palk ja milline on töögraafik. Selgus, et palk väheneb oluliselt, tekivad lisakulutused seoses tööl käimisega ja probleemid bussi peale jõudmisega. Teatasin 03. 05. 2005, et ma ei ole mulle pakutava kohaga nõus. Mais 2005 sain piirivalve peadirektori teatise nr 3.1-9-5, kus teatati, et mind määratakse ikkagi kohale.

Otsustasin lõpetada teenistuse piirivalves. Kirjutasin 13. juunil 2005 avalduse.

Kui läksin avaldusega õppekeskuse ülema Toivo Sanderi juurde, siis käskis ta mul vabastada tööandja eluruumi 1. juuliks 2005. Püüdsin talle seletada, mis on kirjas seaduses. Ta hakkas naerma ja küsis, kas soovin korteri nii lihtsalt endale saada.

7. juulil 2005 ilmus lõpuks piirivalveameti käskkiri nr 535-P, millega mind vabastati teenistusest alates 12. 08. 2005. Kedagi ei huvitanud, miks läheb piirivalvest ära inimene, kes on seal teeninud rohkem kui 13 aastat.

KIRDE PIIRIVALVEPIIRKOND SAATIS MULLE 12. 07. 2005 kirja, kus mind teavitati üürilepingu lõppemisest. Oma kirjas 21. 07. 2005 palusin täpsustada, milliste seaduste alusel pean korteri vabastama. Uues kirjas 10. 08. 2005 viidati Võlaõigusseaduse § 333-le. Läksin juristi juurde, et sõnastada korralik vastus, mille saatsin teele 26. 08. 2005.

2006. aasta veebruaris tulin nädalaks Inglismaalt koju, et piirivalveamet saaks korteri üle vaadata ja kinnisvaraekspert hinna määrata. Kaasas olnud Kirde piirivalvepiirkonna esindaja Olev Pung kinnitas, et kohe laheneb kõik.

2007. aasta talvel käidi uuesti korterit hindamas.23. veebruaril 2007 saatsid Ida-Viru piirivalvurid avaliku pöördumise seoses tööandja eluruumidega Eesti Vabariigi presidendile, justiitsministrile, siseministrile, sotsiaalministrile ja õiguskantslerile.

2008. aasta aprillis käidi jälle korterit hindamas. Kirde piirivalvepiirkonnast tuli 05. 02. 2008 kiri, kus teatatakse, et üürileping lõpetatakse ja minu eluruumi on tungivalt vaja seoses rotatsioonipindade loomisega. Järgmine kiri Kirde piirivalvepiirkonnast tuli 08. 04. 2008, kus öeldi, et toimub hoopis teenistuseks mittevajalike eluruumide võõrandamine. Kahe kuuga muutus piirivalvele tungivalt vajalik eluruum talle juba mittevajalikuks.

08. 05. 2008 saadeti mulle meilile teade, Olev Pung kirjutas, et Kirde piirivalvepiirkond esitab hagi Viru maakohtusse.

2009. aasta alguses tuli kiri, kus olid ära toodud valikpakkumisel enampakkumise läbiviimise protseduurireeglid. Teatati, et minu korteri hind on 700 000 krooni.

KAS TÕESTI OLI SELLEKS VAJA OLLA 13 aastat piirivalves ja kuulata sulle antud lubadusi, et siis, kui kinnisvara hind on piisavalt kõrgele tõusnud, pakutaks sulle võimalust enda kasutuses olnud korterit osta? Miks ei tehtud seda pakkumist viis või kümme aastat tagasi? Tuleb välja, et mind ja paljusid teisi piirivalvureid on petetud.

Tean Narvas kahte piirivalvuri peret, kes elavad ühesugustes korterites. Vahe on ainult selles, et üks tegi korteris remondi ja tänu sellele hinnati tema korter palju kallimaks. Õnneks mina ei riskinud korteris suuremat remonti teha. Iga remondiks kulutatud krooni ostad topelt tagasi…

Miks ei saanud probleemi ära lahendada 01. 07. 2002 kehtima hakanud Võlaõigusseadusega? Aga eks siis olid ju korterid veel odavad ja suure kriisi alguseni kuus pikka aastat aega.

Niiviisi püütakse lahendada Eesti valitsuse eelarveprobleeme, minusugused piirivalvurid on valitsuse jaoks eikeegi.

AIVO PÄHKLAMÄE

Jaga |