Valitsuse aastapäev

SIIM KALLAS,      04. veebruar 2004


Hinnangulist Keskerakonna ja Reformierakonna valitsusele:
"Valitsus tuli üldiselt oma tööga toime, ei meenu ühtegi suurt äpardumist. Eesmärgid olid seatud jõukohased ja need ka suures osas täideti.
Seega on ühe valitsuse eduka töö aluseks hästi koostatud tegevusprogramm, mis üldiselt kannab koalitsioonilepingu nime.
Arvan, et meie koalitsioonileping oli omataoliste seas üks paremaid, muidugi tuleb arvestada, et see koostati lühikeseks perioodiks, mis tegi ülesande lihtsamaks."

Valitsusest
"Valitsuse tööpäevad on üldiselt rasked. Harva on võimalik valida hea ja väga hea vahel, harva valitakse ka hea ja halva vahel, rõhuv enamus valikuid on kas halva ja väga halva vahel või koguni halva ja katastroofilise vahel. Seetõttu ei saa valitsus loota laiade rahvamasside palavale armastusele.
Ebameeldivate küsimuste lahendamisel peab valitsus haarama initsiatiivi. Ta peab olema esimene, kes ütleb, et armastatud harakas on surnud, samuti tuleb kohe seletada, kuidas me nüüd saame hakkama ilma armastatud harakata ja kust me saame uue samasuguse haraka."

Valitsusest ja parlamendist
"Parlamendiliikmed on närviline rahvas. Kui nendel tekib mulje, et asju aetakse nendest mitte hoolides, neid piisavalt mitte informeerides, neile valitsuse poolt korraldusi jagades, muutuvad nad äärmiselt pahuraks. Ei saa unustada, et seaduseelnõude lõplik kuju sõltub hääletustest Riigikogus ja Riigikogu liikmed vastutavad oma hääletamise eest avalikkuse ees. Nii ütleb põhiseadus. Seega ei ole võimalik veeretada kogu vastutust valitsusele (kuigi probleemide lahendamise peavastutus lasub paratamatult valitsusel), vastutus läheb jagamisele."

Valitsuse töökorraldusest
"Mitu korda olen (ka minu poolt juhitud valitsuse ajal) kuulnud, et valitsus pole mitte üks meeskond, vaid see on ainult üks ministrite kogum. Kuid see ei saa teisiti ollagi! Seega pole peaminister mitte mingi peaülemus, kes annab ministritele korraldusi ja isiklikult kustutab kõiki tulekahjusid ja isiklikult lahendab kõik probleemid. Tema ülesandeks on kujundada kõikidele vastuvõetav otsus. See eeldab mitte kamandamist, vaid eelkõige kannatlikke läbirääkimisi ja arupidamisi. Mitte ministrid ei sõltu peaministrist, vaid peaminister sõltub ministritest. See on oluline tõdemus."

Koostööst siseminister Ain Seppikuga
"Kuna ministrite ja peaministri koostöö on väga tähtis, siis on keskse tähtsusega omavahelise usalduse küsimus. Meie valitsuses oli omavaheline avatus ja informatsioonivahetus vajalikul tasemel, eriti väga delikaatsetes küsimustes. Näiteks võin tuua peaministri ja siseministri koostöö niisuguses ülimalt mitmekihilises küsimuses, nagu see oli õigeusu kiriku staatuse reguleerimine. Meie vahele üritati korduvalt visata kahtlustuste miini, aga infovahetuse äärmine korrektsus tagas selle, et probleeme omavahelises koostöös ei tekkinud.
Siit tuleneb ka vastus küsimusele, milline peaks olema peaministri aparaat. Ei tohi lubada, et mõnede küsimuste lahendamiseks tekivad peaministri juurde mingid eraldi bürood, mis tasapisi, tänu oma lähedusele peaministriga, hakkavad muutuma võimukamaks, kui ministeeriumid. See on tagasipöördumine nõukogude aega, see on ka ministri vastutuse hajumine, mis lõpeb sellega, et ka peaminister ei vastuta ja keegi ei vastuta."

Rahandusministri eriline roll
"Valitsuse sees on ühel ministril eriline roll. See on rahandusminister. See on ilmselt kõige raskem valitsuse liikme koht. Kogu maailmas on nii, et peaminister ja rahandusminister on eelarveküsimustes ühel pool rindejoont. Kõik teised võitlevad oma huvide eest, pea- ja rahandusminister peavad nägema tervikut. Minul oli rahandusminister Harri Õunapuuga hea koostöö. Valitsus ebaõnnestub, kui rahandusministril pole peaministri tugevat toetust. See toetus ei pea olema absoluutne, sest rahandusminister on eelarveküsimustes alati maksimaalselt radikaalne, peaminister peab suutma, nagu alati, tekitada kompromisslahendusi. Aga peaminister ei saa kunagi asuda rahandusministri vastasleeri.
Teine erilise rolliga minister on justiitsminister. Nimelt justiitsminister peab andma lõpliku seisukoha, mis on antud õigusruumis võimalik ja mis mitte.
Arvan, et teiste ministrite survel kunagi ära kaotatud rahandus- ja justiitsministri edasilükkava veto õigus tuleks taastada."

Valitsuse istung pole staatussümbol
"Ka praegu käsitlevad mõned ametimehed valitsuse istungist osavõttu tähtsa staatussümbolina. Kabinetiistung on ju täiesti mitteametlik töökoosolek, kus käsitletakse kõige tundlikumaid ja vastuolulisemaid probleeme, enamasti ka üsna esialgsel, töisel kujul. Sellel ei pea osalema muud isikud, kui ministrid ja mõned nõunikud, kes lihtsalt abistavad koosoleku läbiviimisel. Riigisekretäri osavõtt on ka üsna loomulik. Kuid lisaks nendele peavad oma osavõttu kabinetiistungist kangekaelselt vältimatuks ka õiguskantsler ja riigikontrolör, samuti ka presidendi esindaja. See on nõukogudeaegne jäänuk. Kuigi kõigile neile on vihjatud, et nende osavõtus sisaldub selge huvide konflikt ja vastutuse hajumine, pole ükski peaminister, kaasa arvatud mina, julgenud kõnealuseid isikuid kabineti istungilt jõuga minema saata. Tahaks loota, et ükskord jõuab ka nendeni arusaam, et kui nad seal istuvad, siis nad ka vastutavad selle eest, mis seal otsustatakse, ja see pole nende ülesandeid silmas pidades üldsegi mitte arukas."

Me saime hästi hakkama
"Kui veel meenutada meie valitsuse toimimist ja neid teemasid, millega valitsus tegeles, siis kõrvuti eelarve tegemise ja muu jooksva tööga jääb selle valitsuse ülivõimsaks dominandiks läbirääkimiste lõpetamine Euroopa Liiduga, millesse kõik ministrid andsid tõsise panuse ja mis võttis ilmselt ka enamuse meie tööajast. Kindlasti ka NATO pluss Iraak.
Tundub, et saime hakkama nii nende kui ka muude asjadega. Mina igatahes olen rahul."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)