Georg Otsa kõrgeim tiitel on tema nimi

AGE RAA,      24. oktoober 2007


Halb kinoskäija nagu ma olen (mind häirib kinosaalis popcorni hais, paberkottide krõbin ja cocacola lurin), läksin "Georgi" vaatama, silme ees Georg Otsa ja tema esimese südamedaami pulmapilt. Margot oli ühe meie peretuttava sõbratar ja temalt olin seda kaunist, kurva lõpuga armastuslugu juba lapsepõlves kuulnud ning näinud fotosid, kus Margot ja Georg Ots koos üles võetud.

Läksin „Georgi" vaatama igasuguste eelarvamusteta. Paluti minna, vaadata ja kirjutada. Mind ahvatles teadmine, et filmis kasutatakse Georg Otsa enda helilindistusi. Mul ei ole küll mitte midagi Marko Matvere laulmise vastu, aga, palun vabandust, oli hea meel ja kõrvupaitav kuulda laulmas Otsa ennast. Seda enam, et ega teda ju väga palju raadiotest ei kuulegi!

Nüüd, ilmselt tänu sellele filmile, on tema salvestusi hakatud rohkem kasutama. Selle eest aitäh!

Kummardus Marko Matverele

Imetlesin Marko Matvere suurepärast markeerimisoskust. See on fantastiline! Ka tema mängule pole midagi ette heita. Oleksin tahtnud kõva häälega üle saali hüüda: „Vaadake, kuidas peab frakki kandma, kuidas see mees frakki kaunistab!" Ja vastupidi.

Ometi aga jäi minu jaoks, kes ma olen „Estonias" ära näinud arvatavalt kõik Georg Otsa rollid ning teda ennast ka mitme raadiosaate jaoks intervjueerinud, midagi vajaka. Matvere on ju väga kena ja mehine mees, ilusa häälega, mängib hästi, Otsaga väliselt üpris sarnane. Aga tema Georg Otsana olemises jäi puudu sellest sõnulseletamatust seesmisest peenetundelisest elegantsist, mis oli Otsale igiomane, mis andiski tema istumisele ja astumisele, tema isiksusele ja käitumisele erilise võlu. Seda pole võimalik õppida ega matkida – elegants kas on inimeses olemas või ei ole. Samas need (arvan ma), kes Georg Otsa ei tundnud, ei oskagi midagi selletaolist otsida ega taga nõuda. Nii et kummardus Marko Matverele!

Mulle meeldisid filmi ilusad võttepaigad. Nii loodus- kui ka linnavõtted. Miski ei tundunud juhuslik. Ja kui hästi oli film kokku monteeritud!

"Georgi" peaksid vaatama noored

Esimene mõte, millelt end filmi lõpul tabasin, oli: seda peaksid vaatama noored. Ainuüksi dokumentaalsete sõjaaegsete kaadrite pärast. Ka sellepärast, et teada saada: glamuur pole üksnes praeguse aja nähtus, vaid seda on sellessinatses riigis varemgi nähtud. Ka mood ja mannekeenid olid meil kenad. Ja muusika! Et noored saaksid teada, kes oli mees, kes laulis kuulatavaks kõik laulud, kelle iga sõna oli arusaadav, keda oli hea laval vaadata ja raadiost kuulata, kelle kõikidest tiitlitest kõrgeim oli tema nimi – Georg Ots.

Ja siit küsimus: kas need, kelle empiirilisest elukogemusest on Georg Ots välja jäänud, saavad sellest filmist teada, kes Georg Ots õieti oli? Saab küll selgeks, et tal oli väga ilus hääl ja et tema kaks esimest abielu jooksid karidele.

Aga seda, et ta oli suurepärane laulja ja näitleja, suur isiksus, me teada ei saa.

Vähe on filmis Georg Otsa kui ooperilauljat. Oleksin tahtnud näha-kuulda jupikestki tema suurepärasest Deemonist või Porgyst või Papagenost või... Kas või väikest vihjetki tema rollidele. Filmis prevaleerib estraadilaulja Georg Ots. Heakene küll – kui nii, siis nii..!

Kuid mina, kes olen aastakümneid töötanud Eesti Raadio fonoteegiga, tahtnuks sellise laulude valiku juures kuulda ka Kolmanovski laulu „Elu, armastan, sind". Minu arust oli see Georg Otsa üks paremaid laule, mida ta ikka ja jälle estraadil esitas. Ta polnud küll ainuke Nõukogude Liidu rahvakunstnik, kes seda laulis. Jossif Kobzon ja Muslim Magomajev põrutasid sama laulda nii, et saaliseinad värisesid patriotismist.

Mulle aga meenub, kuidas sedasama laulu esitas Georg Ots. Ta lõi oma esitusega pretsedendi, mis oli vastukaaluks venelaste laiale ja võimsale fortele. Ta laulis kogu laulu pianos, mõtlikult, sensuaalselt, andes laulu kontekstile hoopis uue tähenduse. Ja alati hingas saal temaga koos. Sama hingestatult laulis ta sedasama laulu omaette ka kunstnikuateljees, kui Erika Haggi kavandas tema büsti.

Estoonlased koguvad mälestusi

Rahvusooperis salvestatakse videolindile kunagiste estoonlaste mälestusi nendeaegsest „Estoniast". Georg Otsast ei saa oma mälestustes mööda ükski laulja, tantsija ega orkestrant, mitte keegi. Kõigil on omad mäletamised.

Mitmekümnete tundide seas on ka Georg Otsa kauaaegse kontsertmeistri Viive Ernesaksa jutt. Ta alustab oma meenutusi Otsast nii: "Kõik räägivad, et Ots oli väga väärikas, väga soliidne. Oli küll. Aga tegelikult oli ta ka üks riukaid täis suur poisike, kellele meeldis naerda, anekdoote rääkida ja krutskeid teha. Ta oli lõbus inimene. Ega tema heatujulisus ei vähendanud kellegi austust tema vastu." Ja edasi tuleb ridamisi juhtumeid elust endast. Neid ei hakka ma siin ümber jutustama. Olnuksid need seigad filmis, oleks lool teine jume. Kuid jah, siis poleks see „baritoni naise jutustus".

Alles mõni päev tagasi küsis minult üks proua, kes ka käinud filmi vaatamas: kas Asta Ots ei tantsinudki „Estonias"? Loomulikult tantsis. Mäletan teda Barmalei naisena „Doktor Aibolitis", Julia emana „Romeos ja Julias", Gudulena „Esmeraldas", Lindana „Kalevipojas". Küllap oli tal väikseid rollikesi veelgi, aga need on esimesed, mis mälusopist esile kerkisid. Kes asjast enam huvitatud, võib lehitseda Vilma Paalma koostatud raamatut „Sada aastat Estonia muusikalavastusi kavalehtedel" ja küllap sealt leiab veel ka mõningasi operetirollikesigi. Solist ega priimabaleriin Asta Ots ju polnud, aga laval ta ikka tantsis.

Peredramaatiline õudus tänapäeval müüb

Teadsin ja tundsin Asta Otsa. Isegi ei tea, kust või kelle kaudu, aga olime teretuttavad. Korra oli mul juhus ka tema juures Mähel käia. See oli ta elu lõpuaastail, kui kõik, mis oli olnud, oli seljataga ja elu oli juba allakäigutrepi viimastele mademetele jõudnud.

Vaatasin seda filmi-Astat ja mõtlesin: "Miks pole teda luua selga pandud? Oleks ju kohe võinud tal lasta lendu tõusta!" Tema elu viimased kümnendid olid ilmselt sama õudusttekitavad kui lapsepõlveaastadki. Ta oli end ära joonud. Aga no nii kole kui filmis... Võib olla filmis peabki kõik mitu korda utreeritum välja nägema?

Tundsin, kuidas miski minu sisemuses hakkas tõmblema. Mu mälestustes purunes midagi. Mul hakkas kahju tema tütrest. Ma ei usu, et tema on õnnelik, vaadates oma noorpõlve elu reaalsust nüüd veel ka filmilinalt. Ema on ema, olgu ta missugune tahes! On asju, mida ei peaks avalikkuse ette tooma. Kuigi see tänapäeval müüb!

Nii Georg kui ka Asta kuulusid aega, mil ajakirjanduse esilehekülgi ei täitnud fotod ja sõnumid tuntud inimeste eraelust. Pere ja kodune elu oma rõõmude ning muredega jäeti kinniste uste taha. Loomulikult leidus neid, kes tahtsid lukuaugust piiluda ja teadsid kuulsuste elu paremini kui nood ise. Aga see kõik oli ohjeldatud ja varjatud.
Vaid „Õhtulehes" avaldati lahutusteateid. Lehe tagumisel küljel ilmus omaette rubriik, kus olid kuupäevalise täpsusega kirjas kõikide abielulahutajate nimed. Mäletan, kuidas teade Otsade abielulahutusest mind riivas. Kuigi mul polnud sellega midagi pistmist – tollal ei tundnud ma kumbagi. Aga Georg Ots oli meie kodus nagu omainimene. Ei läinud päevagi Georg Otsa lauludeta. Ta oli millegi kauni ja täiusliku sümbol. Selleks on ta minu jaoks tänini.

Film mõjub purustavalt

Ja nüüd tahab film kauakantud nägemust purustada. Igaühel meist on oma elu tugevad ja nõrgad küljed. Kas peab siis aastakümneid hiljem ühe inimese elu pahupoole lagedale tooma? Kas joodikust naine oligi Georg Otsa biograafia kõige värvikam lehekülg? Loomulikult saan aru, et just selline on tänapäeva kunstimaailma trend: ekstreemsus kütab kirgi ja toob raha sisse.

Mäletan üht „Bajadeeri" etendust 1950-ndate aastate lõpust. Georg Ots mängis Radjamit. See võis olla isegi tema esietendus. Saalis sosistati, et Asta kah mängib. Aga ei, sel etendusel esines Jollyna keegi teine. Saal oli puupüsti rahvast täis. Siis oli „Estonia" saalis vahekäik, mis nüüd viimase remondi järel istmeid täis topiti. Toona palistasid vahekäiku lisatoolid.

Saaliuksed olid juba kinni, aga laetuled põlesid ja dirigenti polnud veel puldis. Äkki avanes tagumine uks ja saali tuli Asta Ots. Ta oli silmapaistvalt kaunis. Seljas oli tal peenikest pihta toonitav kolmveerandvarrukatega ja sallkraega sügavtaevasinine kleit. Tema süsimusti paazhisoengusse kammitud juukseid ehtis valgetest luigesulgedest väike kumer kübar. Majesteetlikult sammus ta kõrgetel tikk-kontsadel läbi saali ja istus ainsale vabale lisatoolile saali keskel. Ta oli ilus. Saali täitis kahin.

Kas näitlejaid valib raha?

Filmi juurde tagasi tulles – mulle meeldis Anastasija Makejeva. Mulle meeldisid ka Asta hääled, milla endisd talle Hele Kõre ja Maarika Vaarik. Kuid Renars Kaupersi asemel tahtnuks näha mõnd meie oma näitlejat. „Estonia" koorist või balletistki jätkuks neid võtta! Ilmselt saanuks siis ka Caesari roll selgepiirilisema lahenduse. Praegu tundus see küll lahjavõitu osatäitmisena.

Nagu kapatäis külma vett vastu vahtimist mõjus mulle Beatrice. Kas tõesti ei saadud ka "Georgis" läbi Playboy kaanepildita! Küllap ütlevad asjatundjad, et igal ajastul oma staarid või ... Ega ma ju ei tea filmi rahaasjadest midagi. Äkki paneb hoopis raha kõik näod paika?

Tagantjärele mõeldes tekkis mul veel terve rida küsimusi. Aga ju on seegi mingi näitaja. Sisutu ja halvasti tehtud filmi kohta ei saagi küsimusi olla. Enim segab mind üks mõte: kui see on tõsielufilm Georg Otsa elust, siis miks seda Georg Otsa nii vähe on ja miks ta nii tavaline on? Miks on üldse filmi pealkiri „Georg"? Miks mitte „Baritoni naise jutustus", ja täiendina „Georg"?

Mul on veel mõningad miks-id, aga jäägu need enda teada. Ei taha kellegi kallal norida ega kellelegi midagi ette heita. Seda Georg Otsa, keda mina mäletan „Estonia" või kontserdisaali lavalt, keda tundsin temaga tehtud intervjuude kaudu, nägin filmis vaid murdosa. Lootsin enamat.

Niisugune on minu esmamulje. Keegi teine leiab filmist seda, mida mina ei osanud hoomata. Kokkuvõttes oli ju päris huvitav vaadata. Kes pole „Georgi" veel näinud, minge ja vaadake see ära. Te ei kahetse.

Ja veel – kui kinno lähete, jätke möödunud ajad mälestustelaekasse ja ärge looge endale kujutluspilte, lootes neid kinos näha. Vaadake filmi kui suure hulga inimeste loometööd!

[esiletõste]
Tagantjärele mõeldes tekkis mul terve rida küsimusi. Ju on seegi näitaja. Sisutu ja halvasti tehtud filmi kohta ei saagi küsimusi olla.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)