Miks Eestis ei tule revolutsiooni?

Möödunud nädalal esitas Keskerakond rahvale üleskutse avaldada 1. mail Toompeal protesti valitsuse otsuste vastu pikendada pensioniiga ning taunida valitsuse võimetust ja soovimatust tööpuudusega hakkama saada. Asjatu üleskutse. Inimesed sinna ei tule, sest nad usuvad siiralt, et on valinud endale parima valitsuse. Seda usku väljendavad kõik viimasel ajal tehtud avaliku arvamuse uuringud.

Muide, antud hetkel käib jutt peapõhjusest, miks eestlased protestiga ei liitu. Täna ei ela nad ju enam paremini kui mitte-eestlased, kuid eestlased on nõus kannatama „päikeselise tuleviku" nimel. Seda tulevikku lubab neile sisevaenlase peamine alistaja Andrus Ansip, kellele eestikeelne meedia üksmeelselt kaasa kiidab.

Sisevaenlane, teiste sõnadega, Eestis elavad mitte-eestlased, ei lähe protestima teisel põhjusel. Ta ei taha jälle kumminuiadega, politseisaabastega ja muude Eesti riigi suveräänsuse kaitsmise vahenditega peksa saada. Sisevaenlane eelistab, pärast 2007. aasta aprillisündmusi, aktiivsest ühiskondlikust elust kõrvale hoida, kuigi näeb selgelt, et selle riigi peremehed siin korda majja ei saa.

Tegelikult on meie ees tupik. Riigil, kus suurem osa elanikkonnast vaatab 30 protsendist „sisevaenlast" varjamatu vaenuga ning unistab sellest rahvakolmandikust igaveseks vabaneda, vaatab see 30 protsenti omakorda ülejäänute peale umbusu ja ääretu ettevaatlikkusega, pole tulevikku. Seepärast on säärases olukorras isegi elada võimatu, rääkimata siis juba ühisest „päikeselise tuleviku" loomisest

.ALEKSANDR TŠAPLÕGIN

aleksandr@kesknadal.ee

Jaga |