Nädala juubilar FRIEDRICH DIESTERWEG 225

Tema suureks eeskujuks oli Šveitsi pedagoog Pestalozzi (1746–1827), kelle ideesid töökasvatusest ning võimalusest hariduse abil paremale elujärjele jõuda ta tuliselt pooldas ja propageeris. Diesterwegi toimetamisel ilmus umbes 40 aastat õpetajate täienduskoolituseks pedagoogiline ajakiri „Rheinische Blätter für Erziehung und Unterricht“.

Selles ilmus üle 400 pedagoogilise artikli, mille hulgas on erilise tähendusega didaktika kui õpetamise kunsti üks põhialuseid – õppesisu valikut ja selle omandamiseks sobivat metoodikat käsitlev „Õpetamise printsiibid“. Ta pidas oluliseks õppimise looduspärasust, kultuuri tundmist ja iseseisvat tööd, mille alusel meie Johannes Käis kujundas tänini rakenduskõlbliku iseseisva tööviisi.

Halvim oli Diesterwegi hinnangul passiivne õppija, seda nii last kui ka õpetajat silmas pidades. Ta uskus arendavasse õpetusse. Nii oli ka tema mõju hilisemale, pea sajand hiljem kujunenud reformpedagoogikale tähelepanuväärne. Diesterweg oli kontaktis ka lasteaedade ja tänapäevase alushariduse looja Friedrich Fröbeliga ning mõistis, kui oluline on lastele ettevalmistus kooliks ning selle korraldamine.

Õpetades koolis füüsikat, matemaatikat ja saksa keelt, kirjutas ta üle 20 õpiku. Aastatel 1820–1832 oli ta õpetajate seminari direktor Moersis ja 1832–1847 Berliini õpetajate seminaris, mille tarbeks ta koostas arvukalt pedagoogilisi materjale. Poliitiliste vaadete tõttu vallandati Diesterweg Berliini seminari direktori kohalt ja saadeti 1850. aastal lõplikult erru.

Alates 1851. aastast kuni siitilmast lahkumiseni andis ta välja pedagoogilist aastaraamatut. 1858 valiti Diesterweg Preisi saadikutekotta, kus ta aktiivselt tegeles haridusküsimustega ning pidas saksa koolikultuuri edendamiseks vajalikuks senisest ulatuslikumat õpetajakoolitust.

Diesterwegi olulisim teos on „Teenäitaja saksa õpetajate koolitamiseks“ (Wegweiser zurBildung für deutsche Lehrer, 1834), milles ta käsitleb eelkõige rahvakooli korralduslikke ja sisulisi küsimusi. Ta väidab, et õpetamise kvaliteet sõltub eelkõige õpetaja enda haridusest ja silmaringist.

Diesterweg oli esimene, kes nägi õpetajas intellektuaali, aga mitte käsitöölist. 1831–1841 lõi ta Berliinis neli õpetajate ühingut, mis olid suunatud eelkõige õpetajate sotsiaalsete õiguste kaitseks ning ka nende ametialaste oskuste edendamiseks. Saksa algkooliõpetajate edasiharimise süsteemi organiseerimine oli talle eriliselt oluline.

Aastal 1848 valiti Diesterweg Saksa Õpetajate Liidu presidendiks. Hariduspoliitikuna toetas ta ühtluskooli nõuet ja hariduse kättesaadavaks tegemist kogu elanikkonnale.

Tema suhted kirikutegelastega olid halvad, sest eelkõige nõudis ta kirikust sõltumatut kasvatust, eitamata sealjuures kõlbelist kasvatust. Diesterwegile oli väga tähtis korrektne keelekasutus, ta nõudis loogilist ja grammatiliselt õiget keelekasutust nii õpilastelt kui ka õpetajatelt.

Ta väitis sedagi, et lastele ei tohi midagi õpetada enne õiget aega, et tuleb mõista lapse arengut ja pakkuda talle arusaadavat ning hästi näitlikustatud õppematerjali.

„Laske lapsel vabalt ja oma võimete kohaselt areneda,“ oli üks Diesterwegi juhtmõtteid. Seetõttu ongi õppesisul oma loogiline järjestus, mistõttu õppeained peavad olema kooli õppekavas vastavalt organiseeritud.

Diesterweg oli üks esimesi, kes põhjendas erinevate õppeainete vajadust ning nende tähendust haritud rahvuse kujundamisele. Temale oli rahvaharidus – Volksbildung – sünonüümiks rahva vaimsele vabadusele.

Diesterweg suri 7. juulil 1866. aastal 75-aastasena koolerasse ja on maetud Berliinis. Tema poeg Moritz rajas oma isa nimelise kirjastuse ning 2008. aastal seati sisse Diesterwegi stipendium. 1990. aastal anti mõlemal Saksamaal välja juubelipostmargid (vt pildil).

Diesterwegi pärandis leidub rohkesti kasutamisväärset ka 21. sajandil. Tema arusaamad õpetajate põhi- ja täiendkoolituse seostatusest õpetaja kogu tööalase karjääri jooksul on paljudes riikides tänapäevani aluseks õpetajate koolitussüsteemides. Nii oli see ka Eestis 1922–1993, mil töötasid süsteemsed õpetajate täienduskursused ja asutused nende korraldamiseks ning õpetajate nõustamiseks.

Praegugi mäletatakse Vabariiklikku Õpetajate Täiendusinstituuti (VÕT) ning Eesti Hariduse Arenduskeskust (EHA), kus töötasid oma eriala väljapaistvad spetsialistid, kelle professionaalset arvamust kuulati kõikide oluliste hariduspoliitiliste otsuste tegemisel.

Sama oluline on ka tänapäeval mõista pedagoogilise erialaajakirjanduse vajalikkust. Paraku lõpetas ajakiri „Haridus“ 2012. aastal ilmumise. Alles on veel „Õpetajate Leht“, mis aga oma mahult ei luba esitada põhjalikumaid ainedidaktilisi käsitlusi.

Diesterwegi juubelil tasuks kindlasti mõelda ka sellele, et Eestis on ülim aeg taastada õpetajate täiendkoolitussüsteem ning professionaalne teadmine ainedidaktikast ning õpetajate asjatundlik nõustamine. See lubaks tõepoolest tõsta õpetamise kvaliteeti ja õpilaste õpitulemusi, samuti kõigi osapoolte rahulolu hästi funktsioneerivast ja stabiilsest meie oma koolisüsteemist kui eesti kultuuri lahutamatust osast.

Ajaloost on palju õppida, eriti aga sellest, mida võime ka Eesti lähiminevikuks nimetada. Seal leidub paljugi sellist, mis oma väärtust ka meie oludes on tõestanud.

URVE LÄÄNEMETS

Jaga |