Kuhu lähed, Riigikogu?

Avasõnad ütles Ergma. Põhiettekande „Rahva usaldus Riigikogu vastu aastatel 1995-2012" esitas Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi juhataja, võrdleva poliitika professor Vello Pettai. Kaasettekande „Kakskümmend aastat Riigikogu: kas tööparlamendist jutuparlamendiks?" sama instituudi teadur Mihkel Solvak. Ettekandeid kommenteeris sotsioloog Juhan Kivirähk. Paneeldiskussioonist „ Rahvaesindaja roll eile, täna, homme"võtsid osa Eiki Nestor, Ignar Fjuk, Kaarel Tarand (Sirbi peatoimetaja), Mart Nutt, Kadri Simson, Paul-Eerik Rummo. Paneeli juhtis Liia Hänni. Konverentsi moderaator oli Riigikogu Kantselei direktor Maria Alajõe, kelle suva kohaselt anti küsimuste esitamiseks sõna ka saalis istuvatele endistele ja praegustele riigikogulastele. (Praegused minu mäletamist mööda küsimusi ei esitanud ning neid oli kohal ka väga vähe.)

Meedias kajastati seda meie elu nii tähelepanuväärset sündmust väga napilt. Näiteks pühapäevasesse, 14. oktoobri ETV päevauudiste nädalakommentaariumisse ta isegi ei mahtunud. Selleks võis olla mitu põhjust.

Esiteks. Saalisviibijate sõnavõtud ja küsimused olid heatahtlikult objektiivsed ja küllalt teravad. Näiteks, siinkirjutaja väitis, et põhiettekanne oli nõrk, pikaleveniv ja väheütlev. Et ettekanne oleks veidigi „teaduslikum", kasutas prof. Pettai selleks triviaalseid matemaatilisi meetodeid. Ettekandja oli selle kirjutanud kabinetivaikuses, mis eriti ei haakunud tegeliku eluga, kuid mis peamine - saalis ei istunud ju mitte tema tudengid, vaid Riigikogu erinevate koosseisude liikmed.

Kuna põhiettekande märksõnaks oli usaldus, siis minu väitel kadus usaldus Riigikogu vastu 1992. a presidendivalimiste hetkest, kui Arnold Rüütel sai 20. septembri hääletamistulemustel rahvalt 41,8% ja Lennart Meri vaid 29,5% häältest. Viimasel hetkel „kohale kutsutud" Rein Taagepera aga 23,4% antud häältest, mis omakorda ei kindlustanud Rüütlile esimeses voorus võitu. Riigikogu 5. oktoobri 1992 istungil sai Meri 59 häält ja Rüütel vaid 31 häält. Järelikult, Riigikogu „sülitas" eesti rahvale otse näkku. Sellest ajast peale hakkaski Eesti Vabariigis vohama valetamine, pettus ja vargus. Mingit vastust siinkirjutaja sellele väitele konverentsil ei saanud.

Teiseks. Tahtsin esitada veel ka teise küsimuse, kuid Alajõe enam sõna ei andnud.

Küsimuste sisu oleks olnud järgmine:

a) Kuidas oli võimalik, et 1992. aastal kuulutati välja riigiõiguslikult ennekuulmatu olukord, kus peale presidendivalimiste esimest vooru, s.t rahvahääletust, anti asi otsustada Riigikogule?

b) Kuidas oli võimalik, et Meri sai kandideerida ja lõpuks ka olla valitud presidendiks, kuna tema seotus KGB-ga oli ja on erinevate kirjanduslike allikate põhjal väga veenev? President Meri ütles siinkirjutanule paaril korral, ja ka ilmselt tema korraldusel helistati siinkirjutajale koju Õhtulehest, et miks ma ei anna teda kohtu alla? Arvatavasti tahtis Meri talle väga ebameeldivat olukorda kuidagi „ära klaarida". Vastasin nii temale kui ka Õhtulehele, et nii mina kui ka tema on pärit headest perekondadest ja niisuguste perekondade liikmed ei käi kohut.

c) Kas XII Riigikogu koosseis ja president Toomas Hendrik Ilvese ametikoht EV presidendina on e-valimiste tõttu legitiimne?

Aga jah, neid küsimusi ma konverentsil enam esitada ei saanud.

ANDO LEPS, Riigikogu VII ja IX koosseisu liige

Jaga |