Lihula: eestluse tasalülitamise verstapost

HEIKI KORTSPÄRN,      04. mai 2005


Kõik sai alguse sellest, et tuhandete Eesti vabaduse eest võidelnute tunnustuseks polnud püstitatud ainsatki mälestusmärki. Kuna taasiseseisvunud Eesti Vabariigi juhid keeldusid "valel" poolel sõdinute õigustatud soovidele vastu tulemast või olid hiljem rahva surve all ebaleval seisukohal, otsustasid vanad sõjamehed koos nooremate patriootidega ise tegutseda.

Kui hästi või halvasti see välja kukkus või missugune oli kivil kujutatu kunstiline tase, on kolmandajärguline küsimus ega pidanuks tekitama tormi veeklaasis. Aga tekitas! Ent pole halba ilma heata: eestlased said taas kinnitust teadmisele, et ülemaailmne rumalus ja kurjus ei ole mitte kuhugi kadunud, vaid on alles ja ootab järjekordset ohvrit.

Tegelikult oli valikuid vähe

Ja ausamba Lihulasse püstitamise hetkest alates oli jäänud üksainuke "valik": võimalikult kiiresti see maha võtta, kuna rumalusest pakatav maailm oleks igal juhul väikese Eesti taas vaeseomaks peksnud.
Kui hästi-halvasti see mahavõtmine laabus, on teisejärguline ja meie pühade õiguste rikkumine laiast maailmast vaadatuna lausa olematu! Eesti juhtkond sai kergemalt hingata ning Lääs ja Ida olid armulikud. Aga see armuaeg ei kestnud kaua. Peale tulid või tekitati uued tervet ilma rabavad uudised.
Eestimaa on muudetud halbade ja kergesti hukkamõistetavate uudiste tekitamise taimelavaks. Kes muutis? Kes on süüdi? Ameeriklased? Venelased? Oo ei! Kõigepealt ikka eestlased ise oma rumaluse, kadeduse, orjameelsuse ja keelekandmisega.
Seoses ausambaga ähvardas meid midagi palju hullemat ... Ja seda nii tobedal põhjusel, et meid ei mõisteta!!! Kas see on meie probleem? Kas eestlased on süüdi, et ülejäänud maailm on mõtlemis- ja mõistmisvõimetu?
Praegu olemegi olukorras, kus Eesti Vabariigi valitsuse eesmärk on esmalt Lääne juhtivate riikide poliitika elluviimine, seejärel Venemaa huvidega arvestamine ning lõpuks oma rahva (eestlaste) huvide kuidagimoodi kohandamine eelpoolmainitute omadega. Kes söandaks väita, et see pole nii?
Mida siis otsustavad meie (Eesti) poliitika niiditõmbajad? Nad teevad kõik selleks, et nende elu "piirideta maailmas" oleks tulevikus võimalikult helge ning sellest tulenevalt püütakse ka Eesti (liht)rahvale edaspidi anda mingisugunegi talutavam, "väärikam" ja silmatorkamatum väljasuremise võimalus.
Eestluse ja selle elujõu säilitamine on taasiseseisvumisest saati osutunud vaid ilusaks igakordseks valimiseelseks sõnakõlksuks. Ja siin ei lasu süü mitte ainult meie poliitikutel. Olen seda meelt, et meie rahvas ja riigijuhid väärivad teineteist täiesti.

Politseiga patrioodi vastu

Kõigepealt loobun politsei tegutsemisele hinnangu andmisest ausamba äraviimise ajal 2. septembril. Seda on niigi palju tehtud.
Küll aga pööran erilist tähelepanu politsei tegutsemisele pärast langenud nõukogude sõjameeste ausammaste rüvetamist. Miks? Küllap sellepärast, et politsei käitumine puudutas mind isiklikult.
1994. aastast alates olen oma vabast tahtest kandnud hoolt, et kõik Kambja valla ausambad oleksid enam-vähem hooldatud. Kaasa arvatud langenud nõukogude sõjameeste ausammas Suure-Kambjas. Ma ei teinud surnutel vahet. Lihtsalt valus oli vaadata, kuidas pärast suurt iseseisvuseufooriat kaugemal asuvad ausambad (isegi Vabadussõjas langenute oma!) rohu sisse kasvama ja võsastuma hakkasid.
Kõik oli korras kuni Lihula-sündmusteni, mille tagajärjel hakati ausambaid rüvetama. 6.septembri hommikul teatas valla majandusnõunik, et Suure-Kambja ausammas on värviga üle valatud ja palus, et leiaksin võimaluse samba puhastamiseks valla kulul. Kambja valla ajaloo talletajana võtsin kõigepealt kodunt videokaamera ja salvestasin rüvetatud ausamba lindile. Seejärel saatsin töömehe sammast puhastama.
Mõni päev hiljem helistas kohalik konstaabel ja teatas, et Kriminaalpolitsei ametnikud tahavad minuga vestelda. Vallamajas konstaabli kabinetis kuulati mind üle (ei-tea-mille?) tunnistajana. Mitu korda päriti, millal ma teada sain, et ausammas on rüvetatud ning miks ma rüvetatud ausamba lindile võtsin. Küsiti, kas vastab tõele, et olen Kambja vallavolikogu korrakaitsekomisjoni esimees. Vastasin jaatavalt. Tundus, nagu oleksid uurijad hetkeks kohmetunud ... Üks tõdes, et see on ju tähtis amet. Jäi mulje, et patrioodile on kohalik rahvas usaldanud liiga kõrge ametiposti!
Seejärel võttis lugu alatuma pöörde. Kõigepealt paluti loovutada videolint Suure-Kambjas filmituga ning tehti ettepanek tulla Tartusse tunnistusi andma! Tundsin ennast alandatuna ja ütlesin seda ka Kripo-meestele. Nood olid viisakad ja vabandasid. Mul polnud midagi vestluse ja tunnistuste andmise vastu Kambjas. Aga "tunnistajana" (no kes see loll on!) Tartusse minna ...
Kui poole tunni pärast Tartu Politseisse jõudsin, anti videolint tagasi ning teatati ametlikult, et valetunnistuse eest võin mitmeks aastaks vangi minna! Allkiri võeti ka. Ja kõik Kambjas räägitu protokolliti. Karm värk patrioodile. Alandus ja ülekohus peale selle.
Uurijatele pole mul ühtegi paha sõna öelda. Nad tegid oma tööd ja olid lausa püüdlikult viisakad.
Aga miks ikkagi nii juhtus? Kogu elu olen püüdnud seista õiguse ja õigluse eest. Nii sõnade kui tegudega. Paljud head inimesed Kambjas ja terves vabariigis on mind toetanud ja vaid üksikud pahad halba soovinud. Kõige valusama löögi andis mulle meie oma (?!) konstaabel, kes arvas Kripo-meeste ees, et see Kortspärn on kuidagi kahtlane ja võis Suure-Kambja ausamba värviga üle valada küll ...
Selles loos on midagi tuttavlikku. Täpselt samamoodi käitusid eestlased 1940. aastatel, kui eestimeelseid kaaskodanikke NKVDle üles andsid, kes seetõttu varsti Siberisse või mahalaskmisele viidi.
Teatasin Kambja vallavanemale ja vallavolikogu esimehele, et ei pea võimalikuks konstaabliga koostööd teha ja palusin leida võimaluse tema asendamiseks teise, südametunnistusega konstaabliga. Tänaseks on, tõsi küll tänu suurele juhusele, uus konstaabel ametis.

USA: üks Eesti võõrasisadest

USAst sai võõrasisa arvatavasti 1943. aasta lõpul, kui ta ei andnud Teheranis toimunud konverentsil (koos teise võõrasisa Suurbritanniaga) võimalust Eestil edasi eksisteerida iseseisva riigina. Eesti jäeti kurja võõrasisa Venemaa meelevalla alla, kes jätkas eestlaste kallal genotsiiditeraapiat.
Möödunud sajandi lõpuaastatel aga kuulutas võõrasisa USA, et eestlased võlgnevad oma vabaduse suuresti temale, kuna ta seisis külma sõja ajal vankumatult vastu NSV Liidule. Tõesti-tõesti, nii see oli. Kuid kas seda tehti murest eesti rahva pärast? Oo ei! See oli lihtsalt üks tuhandest võttest, kuidas kurjuse impeeriumi nõrgestada ja külma sõda võita ning kahtlemata andis säärane tegutsemine eestlastelegi uut jõudu ja lootust vastu pidada, kuid ...
Taasiseseisvumisest saati pole Eestil USA suursaadikutega vedanud. Juba 1990. aastate algul asus esimene Eestisse saabunud suursaadik Eesti riiklikke institutsioone eirates otseläbirääkimistesse Kirde-Eesti lahkulöömisreferendumi aktivistidega.
Teine suursaadik aga pidas vajalikuks Eesti riiki hoiatada-ähvardada, kui me ei müü oma elektrijaamu tema soovitatud firmale.

Kaks aastat tagasi nõudis USA puutumatuselepet oma sõdurite tegevusele mistahes maakera punktis. Selle nõude täitmine kaotanuks universaalse õig(l)use põhimõtte. Seejärel andis USA maailmale teada, et on otsustanud Iraagi vallutada ja asetas enda sellega Jumala karistava käe ossa.

Ka on võõrasisa USA meile juba varem teatanud, et geograafia tähendab saatust, eriti väikeriigile. Väikese Eesti on suuremad palju kordi vaeseomaks peksnud, teda on reedetud ja vägistatud.
Ja jõuamegi ringiga Lihula juurde. Kes söandaks väita, et ausamba mahavõtmise taga ei olnud ainuisikuliselt samal päeval ametisse asunud uus suursaadik? Avalikuks ettekäändeks, et see ausammas olevat solvav ja provokatiivne!
Tegelikult pressis peale hoogukoguv USA presidendikampaania ja "natsimeelne" Eesti võis võtta Bushilt mõned hääled. Ei lugenud uuele suursaadikule teadmine, et USA Senat (samuti Nürnberg) kuulutas Relva-SS-i, kus võitlesid eestlased, mitte kuritegelikuks, vaid lahinguüksuseks, mille liikmetele ei tehtud takistusi isegi USAsse emigreerumisel.
Ei lugenud suursaadikule teadmine, et Helsingi Hietaniemi kalmistul on ausammas Saksa mundris soomlasest juba 1983. aastast.
Samas tahaksin uuelt suursaadikult küsida, kas näiteks USAs Alabama osariigis Selmas asuv Ku Klux Klani ühele asutajale kindral Nathan Forrestile püstitatud ausammas ei ole solvav ja provokatiivne?
Maaslamaja löömisega võrreldavate etteheidete ja nõudmiste asemel võiks Ameerika võimas võõrasisa aidata hingevaakuval eesti rahval ennast kõigepealt terveks ravida ning jalule tõusta. Või on seda liiga palju tahetud?

Pildil
Minister Juhan Parts ja Ameerika endine suursaadik Joseph DeThomas koos Ameerika Ühendriikide suursaatkonna nõuniku ja esinduse juhi Mark Pekala ning välissuhete nõuniku Kyllike Sillaste-Ellingiga 15. juunil 2004. aastal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)