Uuest võimust sine ira

SVEN MIKSER,      12. märts 2003


Niisiis valimistest ilma vihata. 2. märtsil võitis Keskerakond. Meile andsid oma hääle ligi 126 tuhat inimest. Paljud küsivad, mis võit see ikkagi oli, kui valitsuskoalitsiooni loomise üle räägivad täna läbi teised. Paraku on paljuparteilises parlamendis alati võimalus, et valitsuse loomisel lähtutakse valimistulemuse asemel hoopis intriigist. Ei ole see nähtus tundmatu ka Eesti poliitilises lähiajaloos. Kahjuks leidub ikka ka neid, kes ei soovi vanadest vigadest õppida, vaid eelistavad neid korrata.
Keskerakond on poliitikas pikamaajooksja. Loomulikult soovime oma vaateid teostada valitsuses, ent oleme neid varemgi edukalt kaitsnud ka parlamendiopositsioonis olles. Ja ega me neljaks aastaks opositsiooni jää. Varugem vaid veidi kannatust ja meelekindlust.
Tegelikult ei saa isegi seda, kas uus kolmik- või nelikliit üldse ilmavalgust näeb, täna veel täie kindlusega öelda.
Valitsuskõnelusi vedav Res Publica üritab praegu maksku mis maksab kokku panna neljaliikmelist valitsuskoalitsiooni. Mõte laiapõhjalisusest näib esmapilgul ilusana, paraku on tegelikkuses tegemist viierattalise vankriga. On ju seesuguses koalitsioonis vähemalt üks väikestest partneritest üleliigne ning parlamendienamus säilib iga konkreetse hääletuse korral ka siis, kui üks "väikestest" jääb eriarvamusele. Kindlasti on just tõenäoline perspektiiv, et suure koalitsiooni sees tekib veel teine, väiksem koalitsioon, peamiseks põhjuseks, miks Villu Reiljan Isamaaliidu kaasamise ettepaneku peale hapu näo teeb. Pealegi oleks Rahvaliidul oma valijatele keeruline seletada, miks 163 tuhande inimese tahet eiranud raudtee- ja elektrijaama-erastajatega lõpuks siiski võimu nimel ühte heidetakse.
Kolmikliitu ilma Rahvaliiduta on keeruline luua kahel põhjusel. Esiteks raskendab seda Kadrioru lossi peremehe kindel soov näha oma endist erakonda üle pika aja võimu juures. Teiseks jääks Res Publica, Reformierakonna ja Isamaaliidu häälteenamus suhteliselt napiks. See aga võib tekitada distsipliiniprobleeme olukorras, kus mõned uuspoliitikutest saadikud näevad oma põhimissioonina tagapingis nalja tegemist.
Teine kolmikliidu variant, mis loodaks ilma Isamaaliiduta, on mõnes mõttes ahvatlevam - enamus on suurem ja opositsioon lõhestunum. Paraku on sellisesse koalitsiooni sisse programmeeritud suurem maailmavaateline vastuolu. Mäletavad ju poliitikud tänaseni õudusega öiseid "tollilahinguid" Toompeal, kus toona samuti ühte koalitsiooni kuulunud oravaparteilased ja maamehed maid jagasid. Tookord lõppes see lahing koalitsiooni lõhenemisega.
Üks uue võimu sünni võtmeisikuid on kindlasti president. Kui Arnold Rüütel Keskerakonna häältega Kadriorgu viidi, lubas ta, et erinevalt oma eelkäijast järgib ta head tava ja teeb valitsuse loomise ettepaneku valimised võitnud erakonna juhile. Paraku lõi see veendumus presidendis vankuma juba valimiste eel. Täna kõneleb ta veel üksnes vajadusest "teovõimelise" valitsuse järele, andes mõista, et teovõimelisus ei tähenda suurt muud, kui Rahvaliidu osalemist valitsuses.
Tehes ettepaneku Res Publica juhile, seisab Rüütel aga teatud kimbatuse ees, kuna uuspoliitikute noorem põlvkond on suures osas välja kasvanud ekspresident Lennart Meri kaaskonnast ning pole saladus, et paljuski on Meri respublikaanide patrooniks ka täna. Res Publica võimuletuleku korral saaks uut hoogu need irvhambad, kes küsivad, kes siis ikkagi on hetkel Eesti Vabariigi president ja kes lihtsalt president.
Ütlesin mitut puhku enne valimisi, et parteid võivad valimistel võita ja kaotada, ent valija peab võitma. Kahjuks üritavad paljud, sealhulgas isegi Keskerakonna senine koalitsioonipartner Siim Kallas, Keskerakonna poliitika arvustamise asemel halvustada meie valijaid. Küll olevat nad vaesed ja vanad, küll muukeelsed ja harimatud. Püütakse luua totrat kujutluspilti, justkui läheksid vanad nooremaks või saaksid harimatud haritumaks lihtsalt seeläbi, et annavad oma hääle "noorte ja ilusate" parteile. Unustatakse parlamentaarse demokraatia põhitõde, et igal valijal on üks hääl ja igal kodanikul on õigus riigi kaitsele. See ei tohi olla üksnes rikaste ja ilusate eesõigus.
Võib ju olla, et matemaatiline loogika lubab kokku panna koalitsiooni, millest Keskerakond puudub. Kindlasti aga ei luba ühiskonna loogika luua koalitsiooni, mis eirab Keskerakonna ligi 126 tuhande valija õigustatud ootusi. Kui seda üritatakse teha, lõpeb see sama halvasti nagu eelmisel korral.

KESKMÕTE:
Ega me neljaks aastaks opositsiooni jää. Varugem vaid veidi kannatust ja meelekindlust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (69)