Räpane mäng eesti rahva tunnetel

H. AAVIK,      20. oktoober 2004


Mida rohkem ma Riigikogu istungeid telekast vaatan, seda rohkem ma Darwinit usun.

Lihula ümber on palju lärmi löödud ja lüüakse veelgi. Tahaksin minagi sõna sekka öelda ning meelde tuletada, mida punaokupandid ja nende käsilased Kautla metsavendade mälestusmonumendiga tegid. Esimene kord lasti õhku. Pärast taastamist lõhuti taas. Kui monument uuesti suurte kividega korda tehti, siis kallati need lihtsalt kollase värviga üle. Kõik see vaikiti valitsuses maha kuni tänaseni. Väike Lihula märk pani aga Läänemaailma ja Venemaa kihama.

Toompea poistebänd pole näinud, kuidas venelased ja purjus räuskavad hävituspataljonlased sambaid purustasid. Nende arvates tegid seda kõike natsid. Ega neil muidu harjad punaseks läinud. Nad on kõik nii noored, et poleks nagu õigus säärastes asjades kaasa rääkida, ega rahvast kumminuiadega karistama hakata. See tuletab meelde räuskavaid hävituspataljonlasi.
Kahjuks polnud neid poisse veel olemaski, kui Eestis hävitati ning peksti puruks kõik meie vabadussambad ja kooliõpilaste sammas Tallinnas. Ja nüüd pärast Lihula draamat ja sammaste ülevõõpamist tehakse hirmsat lärmi, nutetakse taga ja ollakse nördinud. Kui aga pätid muidu rüüstavad surnuaedu, siis hoitakse pool suud kinni, ega avalikustata rüüstajate nimesidki.
Kaasatundjad ja hukkamõistjad on unustanud punaokupantide kätetöö, või ei tahetagi seda meelde tuletada, nagu oleks kõik õige olnud, mis siis korda saadeti.
Üks härra Tamm kirjutas Saaremaa lehes, et umbkeelsel vanuril olla rohkem aru peas kui ennast sada korda targemaks pidaval eestlasel.
Härra Tamme võrdlus vastab eelmise presidendi omale: pooled eestlased on idioodid ja lollid.

Okupatsioon ei lõpegi
Terve meie maa on okupantide käe läbi mõrvatute haudu täis. Nüüd aga tahetakse, et me oleksime lambad. Ameerika ja Brüssel ei soovita minevikus sorida ega natsisümboolikat esile tõsta, vaid euroopalikult kõigiga koos elada. Miks siis Lääs ja Venemaa terroristidega euroopalikult koos ei ela? Miks sunnitakse meid välisvõimu kaasabil vaikima ja kõike unustama? Kas meil ei lõpegi ükskord okupatsioon?
Iga punamonument manab silmade ette ja tuletab vanemale põlvkonnale meelde neid jubedaid tegusid, mida siis inimeste kallal toime pandi. Ja nüüd leidub inimesi meie endi seast, kes soovitavad kõike seda unustada, rahus ja üksmeelselt edasi elada.
Igati oleks teretulnud, kui neid viisnurgaga sambaid ei oleks. Eestlane ei peaks neid taga leinama. Parem lagundagu neid loodus ja aeg omal viisil.
Vaikne hukkamõist kestis meil oma 48 aastat, hakkab see siis nüüd uuesti korduma?

Mida tohib ja mida ei tohi
Meie tark valitsus kiskus verised haavad Lihulas uuesti lahti, haavad, mis olid jõudnud juba omajagu armistuda.
Valitsus peaks nüüd Lihula tublidele inimestele uue samba samale kohale püsti panema, seekord oma kulu ja kirjadega. Kui raha napib, tuleb küsida Brüsselist lisa.
Need riigid ja rahvad, kes pole kommunismi üle elanud, ärgu hakaku selle läbielanute üle kohut mõistma. Neil pole selles valdkonnas kaasa rääkida mingit õigust, ega eestlasi hukka mõista ja dikteerida, mida me tohime ja mida me ei tohi ning missugustes mundrites pidi eesti mees Teises maailmasõjas sõdima. Meie teame seda kõige paremini, mida me tohime ja missugust mundrit pidi Eesti sõdur kandma, meeldigu see kommunismikummardajatele siin ja sealpool ookeani või mitte.
Kui Riigikogu ja valitsus teeb ausamba tervele eesti rahvale, võiks sinna raiuda järgmised sõnad:
Nüüd andkem käed üksteisele ja olgem sõbrad kõik,
sest antud elu lühike, pea lahkume siit kõik.

Mahtra meeste vaim pole surnud
Tore, et 1858. aasta Mahtra meeste vaim pole veel surnud, seda näitasid meile kõigile lihulalased. Au teile! Ärge unustage eelolevaid valimisi. Oleme teiega!
Narr on kuulda väidet, et Eesti korpus võitles Eesti vabaduse eest. Missuguse vabaduse nad meile tõid? Punaarmee koosseisus võideldes ei saanud olla mingit Eesti iseseisvuse eest võitlemist, see ei kannata mingit võrdlusmärki. Eesti korpus ei olnud küll mingi Eesti vabastaja, vaid otsene kaasaaitaja maa uuesti okupeerimisel.
Tuletage meelde Avinurme veresauna 1944. aasta septembrikuus, kui Eesti korpuse mehed eestlasest ohvitseri käsul tapsid haavatud Saksa mundris eestlased kirikus ja selle õuel. Olid nad võitlejad või mõrtsukad? Õige sõdur ei tapa haavatud vaenlast. Kas seal õigeid sõdureid üldse oligi?
Ja nüüd tahetakse püstitada ühine ausammas kõigile, nii mõrtsukatele kui võitjatele. Igas maakonnas olgu oma sambad ja tähised, kuhu inimesed saavad lilli viia ja mälestada oma langenuid – Lihula rahvalt on see võimalus võetud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)