Haige rahvas ja omariiklus

Demokraatlikes riikides on heaks tavaks, et tegevpoliitikud ei kirjuta ajalooõpikuid. Oht subjektiivsuseks või pahatahtlikuks eneseupitamiseks on liialt suur. Tegemist ei oleks sellisel juhul mitte ajaloo käsitlemisega, vaid pigem poliitilise kirjandusega.

Ajalugu tuleb vaadelda distantsilt. Külmalt ja emotsioonideta, võitjaid ja kaotajaid võimaluse korral võrdselt koheldes. Ajalugu ei tohiks muutuda üheks suureks tagarääkimiseks kaotajate üle, sest kokkuvõttes võib siis kaotajaks osutuda olevikus elav rahvus või ühiskond.

Põhiseadus kui tühine paber

Konstantin Päts läheb maailma ajalukku sellega, et ta on ainus diktaator, kes ebaseaduslikult võimu haarates põhjendas oma tegu sellega, justkui oleks rahvas (eestlased) haige ja vajaks ravi.

Kirjutan seda artiklit oma selleaastase lugemiselamuse põhjal, milleks on Eesti ohvitseri ja töösturi William Tomingase New Yorgis 1961. a ilmunud raamatu „Vaikiv ajastu Eestis" tänavu kodumaal ilmunud kordustrükk. See raamat peaks minu arvates, paralleelselt mõne meie tegevpoliitiku ajalooõpikuga, kuuluma Eesti koolides kohustusliku kirjanduse loetellu.

Väga vähe teame tegelikult, mis nn vaikival ajastul Eesti riigis toimus.

Tomingase raamat oma põhjalikkuse, väga hea keelekasutuse ning loogilise ülesehitusega lammutab nii mõnegi senise ajalookäsitluse põhjal tekitatud müüdi ning teisalt tekitab tõsise deja vu tunde.

Taasiseseisvunud Eesti juhtide seas on mitmeid ajaloolasi. Kuid vaadates tänast riiki ning võrreldes teda esimese vabariigiga, tuleb kahjuks tõdeda, et ajaloost need ajaloolastest riigijuhid nüüd küll mitte kui midagi õppinud ei ole...

Sõnad ja teod lähevad ikka ja jälle omavahel lahku ning liiga sageli on kulisside taga määravaks jõuks mitte rahva tahe ja ühiskonna ootus, vaid kas siis isiklikud ambitsioonid, kitsa sõpruskonna eelistamine või kolmandate riikide juhiste täitmine.

Esimeses Wabariigis käis tants ümber põhiseaduse ning määravaks kogu Eesti saatuse jaoks sai vabadussõjalaste poolt esitatud põhiseaduse ülekaalukas heakskiitmine rahvahääletusel.

Aastaks 1934 oli rahvas väsinud parteide omavahelistest kisklemistest. Toompeal toimus üks permanentne puntratants, valitsused vahetusid välgukiirusel. Perioodil 1919-1933 oli Eestil kokku 20 valitsust. Parteide tagatoad ehk poliitbürood olid need, kes kunstlikult kutsusid esile pidevaid valitsuskriise.

Kõige paremini võttis tekkinud olukorra kokku minister Anderkopp märtsis 1933: „Vastasrinnas olles laimatakse kõike seda maha, mis valitsus teeb, kuid paar nädalat hiljem valitsuse laua taha sattudes süüakse täissülitatud kapsad uuesti ära."

Avalikkusel oli poliitikute võimumängudest villand. Nii nagu täna, nii oli ka toona Toompeale tekkinud grupp elukutselisi poliitikuid, kes samastasid ennast riigiga ja pidasid ennast asendamatuteks.

Omaette tase oli muidugi Päts ise, kes oma raadiokõnes märtsis 1936 otse välja purskas: „Räägitakse, et mina olevat halb. Aga te peate ometi nõustuma, et mina ei saa tagasi astuda sellepärast, et minu asemele ei ole ju kedagi panna!"

Fakt, mida mina enne Tomingase raamatu lugemist ei teadnud ja mis ilmselt ka laiemale avalikkusele teadmata, on asjaolu, et kogu esimese vabariigi ajal kehtis riigis kas osaline või täielik sõjaseisukord. Kogu riigi ulatuses kehtis sõjaseisukord alates Pätsi diktatuuri kehtestamisest kuni Varese valitsuse ametisse nimetamiseni Pätsi poolt.

Vabadussõjalaste põhiseadus astus jõusse 1. jaanuarist 1934. Riigikogu andis välja vajalikud seadusandlikud aktid, mis olid vajalikud riigivanema ja Riigikogu valimisteks. Valimised pidid toimuma hiljemalt 3. mail 1934.

Päts aga pühkis rahvahääletusel vastu võetud ja kehtiva põhiseadusega, piltlikult öeldes, tagumikku, tuues ikka ja jälle põhjuseks selle, et tema korraldused ja ebaseaduslikud dekreedid, millega nüüd riiki juhtima hakati, olevat tingitud riigis rahu ja julgeolekut ähvardavast ohust, ning kuna rahvas on haige, siis kaine ja rahulik otsustamine riigielu põhjapanevate küsimuste üle rahva poolt osutub võimatuks.

Kogu see retoorika on väga omane ka praegusele koalitsioonile, alates Valve Kirsipuu sõnadest selle kohta, et ilma Reformierakonna võimulolekuta ähvardaks Eestit kohene Venemaa rüppe naasmine, kuni diletantidest kaitse- ja siseministri sammudeni meie kaitsevõime ja sisejulgeoleku nõrgestamisel.

Ühiskond aktiviseerub ja hakkab poliitikutelt rohkem nõudma eelkõige kriisiperioodidel. Katalüsaatoriks nii kolmekümnendatel aastatel kui ka praegusel ajal sai majanduskriis. Eestlane on leplik, tuim ja aeglase mõtlemisega ning ta on valmis ikka uskumatult palju oma valitsejatele andestama.

Kuid samas hindame demokraatiat ega suuda lõputult taluda nende ülbust, kes Toompeale saadetuna unustama kipuvad, et mitte rahvas või rahvus ei ole riigi teener, vaid riik on rahva ja rahvuse jaoks loodud. Rahvajutt Suure Peetri ja Väikese Peetri leivakottidest on kahjuks vägagi iseloomulik tänasele Eesti Vabariigile. Esimese vabariigi ajal lõpetas Päts parteide pillerkaare ja kehtestas diktatuuri, kuid rahva jaoks oli see kokkuvõttes pigem vihma käest räästa alla sattumine.

Tänases Eestis parteide pillerkaar jätkub ning rahvusliku omapära tõttu usutakse ikka veel neid, kes ammu juba usalduse kaotanud. Põhiseaduse muutmisest ei räägi meie praeguses ühiskonnas mitte keegi. Kuigi seda oleks vaja, sest ka täna on kehtiv põhiseadus muutunud paljuski mõttetuks paberiks, mis reaalselt ei kehti.

Vabadussõjalased ja Pätsi propaganda

William Tomingas oli Vabadussõjalaste Liidus aktiivselt tegev. Võib öelda, et ta oli üks selle juhtidest.

Raamatus on väga haaravalt ära toodud tema vangistamine ja alguses Poliitilise Politsei arestikambris ning pärast Patareis vangina hoidmine. See, et eestlane on eestlasele hunt, tuleb ilmekalt esile siis, kui Tomingas kirjeldab Patarei vangla sadistist komandandi käitumist poliitvangidega. Endised vangid lasid hiljem sellel tegelasel mõni aeg peldikuid küürida ja kihutasid talle siis kuuli kuklasse.

Miskipärast tuli mul Tomingase vangistuse osa lugedes meelde Tiit Madissoni käekäik taasiseseisvunud Eestis.

Kohati on ka täna Kaitsepolitsei sama politiseeritud ja ebaeetiline nagu seda oli Pätsi riigipöördele ja hiljem tema diktatuurile kaasa aidanud PolPol.

Kuid Tomingase raamatust on selgelt näha, et 1930-ndatel töötas Eesti riigi heaks ka palju ausaid ja aatelisi inimesi, kelle jaoks riik ei tähendanud üksikute politikaanide või võimuhullude ebaseaduslike käskude täitmist. Kes säilitasid inimlikkuse ja suutsid jääda endaks. Miskipärast tundub mulle, et tänases riigiaparaadis on just viimase kuue-kaheksa aasta jooksul oma peaga mõtlemine ja riigi (mitte segamini ajada poliitbroilerist ministri või politiseeritud ametkonna juhtpersooni!) teenimine asendunud oma kohast kinni hoidmise, otsesele ülemusele pugemise ja totaalse passiivsusega. Nii halb kui seda ka pole nentida, siis tänases riigiaparaadis on initsiatiiv ja oma arvamus kohati karistatav.

Minevikku tagasi minnes tuleb Tomingase raamatust esile tõsta seda lõiku, kus ta räägib olukorrast peale vabadussõjalaste poolt esitatud põhiseaduse vastuvõtmist rahvahääletusel. Tulemus oli korralik šokk nii Toompea parteidele kui ka Pätsile.

Ning vaid üks mees suutis selles olukorras käituda demokraadina ning tõelise riigimehena: Jaan Tõnisson astus riigvanema kohalt tagasi ja oli valmis asuma läbirääkimistesse vabadussõjalastega, kui need oleksid tulnud Toompeale võimu üle võtma. Tegelikkuses ootas Eesti ühiskond, et vabadussõjalased peale võidukat rahvahääletust marsivad Toompeale ja võtavad võimu. Kuid vastupidiselt Riikliku Propagandatalituse poolt sadu kordi esitatud väitele, et Vabadussõjalaste Liit tahtis sooritada relvastatud riigipööret, ei soovinud seda ei Artur Sirk ega Andres Larka. Nad olid kindlad, et kui uus põhiseadus kehtima hakkab, tulevad nad võimule läbi valimiste.

Kuid Eesti iseseisvuse ajalugu on näidanud, et demokraatlik mõtteviis on omane küll eesti rahvale tervikuna, kuid kui rahvuse esindaja Toompeal võimu juurde saab, siis muutub ta tuldpurskavaks loheks, kes tahab hävitada kõik enda ümber.

Poliitilisele konkurendile tuleb igal võimalikul juhul nuga selga lüüa esimesel võimalusel. Haigele rahvale aga saab mesimagusa naerunäoga rääkida koostööst, aadetest, ühishuvidest ja meie Eestist.

Vabadussõjalastega juhtus see, mis ikka Eesti poliitikas uustulnukatega juhtub, kui nad vanade haikaladega võimu jagama nõus ei ole: nad söödi ära koos kõigi Vabadusristide ja suurepäraselt välja arendatud struktuuriga. Propagandatalitus laimas neid ohtralt, alates sellest, et neid rahastatatakse välismaalt ja et just nemad tahavad kehtestada diktatuuri, kuni selleni välja, et konfiskeeriti nende trükimasin, mis anti hiljem üle Pätsi taskuparteile nimega Isamaaliit.

Muide, selle Pätsi diktatuuri ajal ainsana tegutsenud poliitühenduse struktuur kopeeriti vabadussõjalastelt ja lisaks varastatud rotatsioonimasinale varastasid Isamaaliidu tegelased ka oma ajalehele nime, mida sel masinal trükkima hakati, - „Uus Eesti" oli endine kaupmeeste ja töösturite ajaleh

See, et Mart Laari partei võttis endale nime Isamaaliit, ei ole mitte juhus. Pigem ikka ood Pätsi autokraatlikule korrale, propaganda kõikvõimsusele ja tegutsemispõhimõttele: süüdista vastaseid kõiges selles, millega sa ka ise kulisside taga tegeled!

Päts, kes süüdistas vabadussõjalasi fašismis, võttis ise üle Goebbelsi doktriini ja lasi haiget rahvast propagandasüstidega ravida, hiljem aga orienteerus oma poliitikas täielikult Saksamaale.

Muide, Pätsi taskuparteid Isamaaliitu nimetati rahva hulgas Saamaliiduks. Sest eks seal olnud tüüri juures ikka need, kes midagi saada lootsid.

Propagandatalituse levitatud süüdistused vabadussõjalaste aadressil ei leidnud hilisemal kohtuprotsessil mingit tõestust ning osa neist polnud isegi süüdistusaktis.

Tänapäevaga paralleeli tuues on ju ka Keskerakonna vastu õhku visatud mitmeid süüdistusi, kuid tänane PolPol ei ole suutnud mitte üheski episoodis isegi süüdistusakti esitada. Peamine on see, et opositsiooniparteide vastu lendleks pidevalt mingi süüdistus õhus.

Kokkuvõtteks

Eestlastele ei sobi autoritaarne kord. Kuid oma praeguse partokraatliku demokraatiaga hakkame taaskord tupikusse jõudma. Riik ja ühiskond ei saa tegutseda lahus, ning mida suuremaks paisub lõhe parlamendiparteide ja ühiskonna vahel, seda suurem on oht uue ja radikaalse jõu tekkeks.

Me võime vaid oletada, milline oleks olnud see Eesti Wabariik, kus rahvahääletusel vastu võetud põhiseadust oleks ka täitma hakatud. Kas Eesti relvajõudude ülemjuhataja ikka oleks tervitanud riiki marssivaid punaväelaste kolonne või oleksime suutnud oma hõimuvendade soomlaste kombel iseendaks jääda? Kas Eesti poliitiku tüüpnäide on põhimõttelage populist Kaarel Eenpalu; raudne vanamees Jaan Poska, kes pukis nii tsaaririigis kui oma riigis; või igas olukorras väärikaks demokraadiks jäänud Jaan Tõnisson?

Kindlasti ei vaja meie ühiskond rohkem Pätse, sest rahvas ei ole haige. Kuid me ei vaja ka Toomas Hendrik Ilvest, sest vahel on rahval vaja ühendajat. Mitte pappi kantslis...

Oktoobris 1936 esitasid neli endist riigivanemat Pätsile memorandumi, kus muu hulgas öeldi: „... näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja riigikaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima endale tuge mitte rahvast endast, vaid administratiivselt rakendatud riigikaitseaparaadist. Säärane olukord muudab meie rahvariigi politseiriigiks." Eestlased sellest dokumendist teada ei saanud, sest Propagandatalitus keelas avaldamise.

Ma ei arva, et anno 2013 oleks meil politseiriik, kuid jõuluajal või aastavahetusel võiksime igaüks lisaks oma lähedastele mõelda pisutki ka selle peale, kuhu meie riik on täna liikumas.

Me näeme aastal 2014, milliseid võtteid hakkavad valitsevad koalitsioonierakonnad kasutama kindlustamaks oma võimupositsiooni ka peale 2015. aasta Riigikogu valimisi.

Jälgigem protsessi siis tähelepanelikult. Toompea ei soovi mitte mingil juhul oma mugavusstsoonist väljuda. Selleks peab surve tulema altpoolt. Kaarel Eenpalu nimetas Pätsi diktatuuri „juhitavaks demokraatiaks". Pisut teises vormis eksisteerib see „juhitav demokraatia" ka tänases Eesti riigis.

Kui rahvas jätkab jalgadega hääletamist ega proovigi mingeid muutusi võimuladvikus korda saata, siis kordub vaikiv ajastu ka 21. sajandi Eestis.

Kõigile häid jõule ja säravat aastavahetust soovides soovin ühtlasi ka rohkem iseseisvat mõtlemist, vähem mustvalget suhtumist maailmasse ja suuremat nõudlikkust nende vastu, kes põhiseaduse kohaselt on seatud tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri arengut!

JAKKO VÄLI, kolumnist

[illustratsioonidel]

Vabadussõjalaste vapp. Igavene küsimus: mis oleks olnud, kui nad oleksid oma kava läbi viinud?

Tühi Riigikogu saal. Polnud Pätsile neid õiendajaid seal vaja, pole ka tänasele valitsusele.

Jaga |