Kuidas Vene kriisist hoolimata teha head põllumajandust?

 Mis aga põllumehele kõige olulisem: ei lõpe kurikuulsa dokumendi mõju. Peaminister Medvedevi määrusega nr 778 “Venemaa julgeoleku kaitseks ette nähtud majanduslike meetmete täitmisest” (juuni, 2016) on Venemaal keelatud müüa EL-is toodetud veise-, sea- ja kodulinnuliha ning nende subprodukte verest, kala, piima, juur- ja puuvilja, vorsti, aromaatseid ja vitamiinijooke jt. Sellega on poliitilistel põhjustel karistatud Eesti põllumajandustootjaid. Vene kriis tõi meie piimatootjatele aastakahjumina sada eurot piimalehma pealt, mistõttu alates 2015. aasta algusest läks tapale 14 000 väärt piimalehma. Ühistuline piimatööstus oli möödunud suveks kadunud, mistõttu hävisid piimatööstused võimsusega kuni tuhat tonni toorpiima aastas.

Meenutagem, et Euroliidu sanktsioonid ei ole sellised nagu Venemaa sanktsioonid. Need ei karista põllumehi, vaid keelavad paljude militaartoodete veo, vetostavad Vene panku ja tühistavad arktilise, süvapuuritud nafta impordilitsentse. Aga kusagil Euroopas ei ole kuuldav nende hääl, kes sooviksid vastastikuse sanktsioneerimise lõpetamist. Ollakse üldiselt nõus, et kui Venemaa survestab, ründab ja pressib välja, siis ka normaalset kaubavahetust olla ei saa.

Tegelikult aga läheksid meie tooted Venemaal hästi: Eesti juust võistleks edukalt Kostroma juustuga ja kuna Venemaa on vana kohupiimamaa, saaks seal meie kohukesi hästi müüa. Eesti Pagar ja Euroleib toodavad kohupiimapalle, mida aga idapool peaaegu ei tuntagi; need läheksid seal samuti nagu soojad saiad. Või heeringafilee hapukoorega – me leiame kiitust hapukoorele isegi vanades vene bõliinades, millegipärast aga Peterburi poodides seda heeringarooga ei ole. Miks me seda ei tarni? Sanktsioonid ei luba. Eesti nutikus ja Vene raha ei saa koos tegutseda.

Vene kriis käis käsikäes Venemaa ja EL-i poliitikaga. Märtsist 2015 langes piima hind pidevalt.

Juulis 2016, kui Medvedevi keeld just jõustus, oli tunne, et Eesti piimatootjad võivad pillid kotti panna. Oli raskeim hetk. Piima kokkuostuhind oli 20 senti kilo, mis ettevõtetele tähendas igasuguse laienemispüüu kadumist, lisaks veel sellele, et kokkuostuhind on meil alati viis senti kilost väiksem kui Euroopa vanades liikmesriikides. Sügisel aga, kui võimule tuli Keskerakonna valitsus, tuli piima kilohinnale üheksa senti juurde. Kõigil eelnevatel aastatel kokkuostuhind sügiseti peaaegu ei tõusnud. Kevadel 2017 olid loomakasvatajad juba kätte saanud üleminekutoetused (uutele liikmesriikidele üleminekuraskuste ja konkurentsi ebavõrdsuse leevendamiseks määratud põllumajandustoetus, mida Reformierakonna juhitud valitsus selle kalliduse pärast 2014. aastast ei rakendanud). Juba enne seda uudist said piimatootjad lisaks veel kümme senti hinna juurdekasvu kilo eest. Piimahind jõudis sama kõrgele, kui oli vahetult enne kriisi, ja siin polnud vaja isegi mingit pikka evolutsiooni, aitas ühest kuust.

Niisiis päästis Eesti põllumajanduse Keskerakonna juhitud valitsuse 20 miljonit eurot top-up-toetusi. Tekib küsimus: kuidas edaspidi vältida seda, et poliitika kägistaks põllumajandust? Kriisist ülesaamine läks ladusamalt nendel, kes ei tarni eelnimetatud ekspordiartikleid Venemaale ja kus põllumajandust traditsiooniliselt toetatakse. Soome farmerid on kogu aeg kätte saanud hea toorpiimahinna. Prantsusmaal ja Rootsis, aga Vene kriisi ajal küll piimahind kõikus, kuid püsis heas positsioonis, nii et häid piimalehmi ei läinud seal tapale.

Tuleks vältida parempoolset põllumajanduspoliitikat.2017. aasta riigieelarves (kaks kuud enne Jüri Ratase valitsust) oli ette nähtud vaevlevale põllumajandussektorile vaid viis miljonit eurot otsetoetusi. Ja seda ajal, kui oli juba teine niiske suvi järjest ja Vene kriisiga maadlesid kõik riigid! Niiske suvi jätab loomasööda ühekülgseks. Suvinisu hallitab ja rukkikõrred pole piisavalt kuivad, et põhku varuda. Õlikultuure said veised samuti vähem. Rukki tegid vihmad möödunud aastal mitmel pool haigeks; tühja peaga teravilja polnud võimalik kasutada toiduviljaks, samuti ei saadud sellest söödajahu. Oleks olnud hea, kui valitsus toona põllumeest enam toetanuks.

Kolmekümnendatel aastatel oli Eesti toit tuntud nii Euroopas kui ka Venemaal. Kummaline on kuulda sellest ajastust kui mingist allakäiguajast – rahu ja õitseng olid siis Eesti nurmedel! Nüüd oleks vaja taas sinna välja jõuda.

AARNE RUBEN,

kirjanik

Jaga |