Gruusia kriisi sõnumid

Viibisin kahe kuu eest Tbilisis ja Kahheetias ning see käik teeb sealse sõja mulle isiklikult valusaks. Tegemist oleks justkui hiiglasliku katseklaasiga, kuhu on valatud sisse meile nii tuttavaid, kuid samas ka erinevaid koostisaineid. Käivitunud on reaktsioon, millesarnast Eestis on alati kardetud, aga alati välditud. Selles kriisis peitub sõnum ka Eesti jaoks.

Eestlastele tuttavad motiivid

Tuttav motiiv eestlaste jaoks on territoriaalse terviklikkuse küsimus. Teine tuttav motiiv on Venemaa tugevnemine ja kasvav agressiivsus. Kolmas motiiv on välisabi võimalikkus vastusena agressioonile. Nii nagu Gruusia kaotas iseseisvumisaastatel kontrolli Lõuna-Osseetia ja Abhaasia alade üle, oli ka vastsel Eesti Vabariigil raskusi Ida-Virumaa alade kontrollimisega. Need ei tahtnud aktsepteerida Eesti piirivalvepunkte ja üritasid autonoomiataotluste sildi all Eesti põhiseadust eirata.

Eesti erinevatel valitsustel jätkus tarkust toona mõelda jõu kasutamisele viimases järjekorras, seda ka siis, kui olukord tundus aeg-ajalt suveräänse riigi seisukohalt alandav. Järjekindla surve, kestva dialoogi ja pideva liitlaste otsimise abil, samuti majanduslikele motivaatoritele mõeldes suudeti Ida-Viru impeeriumimeelsed separatistid siiski auti mängida. Mõisteti, et kui tahetakse inimesi veenda elama Eesti riigis, ei saa see riik nendega jõuliselt ümber käia.

Grusiinide riskantne tee

Grusiinid ei mõelnud kahjuks jõu kasutamise peale viimases järjekorras. Tbilisi soov taastada oma riigi territoriaalne terviklikkus oli loomulik, kuid tema valitud sõjalise jõu kasutamise tee Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvali hõivamisel oli äärmiselt riskantne. Küsimus polnud üksnes selles, et sõjaline ettevõtmine tõi kaasa Venemaa massilise vastureaktsiooni. Asi on ka selles, et jõuvõtted hävitavad osseetide soovi elada ühises riigis, ja pole just suurt kuulda olnud Gruusia-meelsetest osseetidest.

Paljud lääne analüütikud osutavad, et Gruusia lootis liialt oma sõjalisele jõule, kuid näib, et „pehme jõu” – veenmise – võimalused jäeti suurel määral kasutamata.

Mis on siin sõnum Eesti jaoks? Ennekõike see, et ka Eesti „pehme jõud” vajab tugevdamist. 1990. aastate algul oli selleks meie parem majanduslik seis ja kindel rahvusvaluuta, võrreldes Venemaaga. Nüüd aga näeme, et näiteks võitlust venekeelse elanikkonna inforuumi pärast see valitsus küll pidama ei hakka. Uuringud osutavad, et Eesti venekeelne elanikkond ise on huvitatud, et eksisteeriks venekeelne ETV, mis annab neile teavet siin toimuvast. Terav polariseerumine eestlaste ja venelaste vahel Gruusia ja Venemaa sõjasüü küsimuses tuletas veel kord meelde vajadust ühise teaberuumi järele. Venekeelne telekanal Eestis pole peaministri arvates vajalik ja nii me olemegi loovutanud vaimse „territooriumi” ilma ainsagi pingutuseta seda hoida.

Uus külm sõda?

Moskvale ei meeldinud iseäranis Gruusia NATO-püüdlused. Läänes kõneldakse praegu üha enam „uuest külmast sõjast”. Venemaa kasvav agressiivsus ja suurriiklik mõtlemine on kriisi käigus saanud järjest ilmsemaks. Eesti jaoks pole siin midagi uut – lähenemine NATOle kulges ka Balti riikide jaoks Moskva-poolsete ähvarduste õhkkonnas. Mitu aastat enne liitumist hoiatas Kreml suisa otsesõnu, et NATOga liitumise korral tungivad Vene väed Baltikumi. Seega peaksime mõistma, et ühegi teise riigi vastuseis ei tohiks takistada Gruusia suveräänseid julgeolekualaseid valikuid.

Aeg, tõsi küll, on erinev. Kui Eesti liitumisele Põhja-Atlandi alliansiga eelnes Moskva nõrkus, siis nüüd tunnevad nad end järjest tugevamalt. Sisuliselt on Venemaa võitnud ju kaks sõda järjest – teine Tšetšeenia sõda on samuti nende jaoks enam-vähem läbi.

Jah, ka grusiinid reageerisid sõja algfaasis rünnakutele liiga agressiivselt, lastes ennast Osseetia-poolsetest tulevahetustest provotseerida. Kuid praeguses faasis on näha, et ohtu rahule ja stabiilsusele kujutab rohkem Venemaa. Kui Gruusia vägede tõrjumine sõjaeelsele joonele oleks olnud seletatav Moskva-poolsete kaitsemeetmetega, siis tungimine sisemaal asuvasse Gorisse ja kaugemale kujutab endast juba kõigile Venemaa naabritele tõsist häirekella.

Ehkki sündmuste kiire pingestumine algas Gruusia vägede tungimisest Osseetiasse, nõustub enamik lääne analüütikuid, et Venemaa on viimastel aastatel teinud palju, et Gruusia seisundit destabiliseerida. Seletuseta jäänud lennukite pommitusreidid esinesid Gruusia õhuruumis hulk aega enne suurema sõjategevuse algust ja sellele lisandus nädalaid enne kestnud Vene vabatahtlike juurdevool Osseetiasse, mida Vene leht Izvestija üsna avameelselt kajastas. Osseetide tegemine Vene kodanikeks oli sellise hiiliva maahõivamise üks selgemaid ilminguid.

Rahvusvahelised suhted muutuvad

Enamik rahvusvahelise poliitika vaatlejaid möönab, et Gruusia kriis tähistab pööret rahvusvahelistes suhetes. Sõnum Eestile on see, et meie ettevalmistused riiklikuks kaitseks peavad sõltuma rahvusvahelisest julgeolekupildist, mitte ainult rahandusministeeriumi puhttehnilisest lähenemisest. Mõne aasta tagune mõttelaad, et Eesti kaitsevõimet läheb tarvis vaid Afganistanis missioonil käimiseks, on tänaseks tõestanud oma lühinägelikkust. Eesti peab arendama oma mobilisatsiooni- ja õhutõrjevõimeid.

Täielikult ei saa usaldada

Kolmandaks, Gruusia jäi paraku üksi – vaatamata oma tohutule panusele Iraagi missioonil, kus 4,5miljoniline riik hoidis kohal 2000 sõdurit. See näide ei tähenda, et me peaksime oma liitlasi täielikult umbusaldama – lõppeks läksid Gruusia väed Tshinvali peale liitlastega konsulteerimata. Kuid see tähendab ka, et liitlastele ei saa sajaprotsendiliselt loota, eriti kui riigi enda kaitsevõime peab vastu ainult mõne päeva.

USA on sõjalised meetmed tänase päeva seisuga Gruusias välistanud, ja seda üsna ettearvatult. Gruusia küll ei kuulu NATOsse, kuid ka NATO otsustusmehhanism on reaalses kriisiseisundis märksa vähem automaatne, kui seda skeemide, noolte, kastide ja asutamisdokumentide järgi võiks arvata.

Mida võiks teha Eesti oma välis- ja kaitsepoliitikas uuel ajastul? USA president Theodore Roosevelti põhimõtteks oli: „Kanna suurt malakat ja räägi malbe häälega – siis jõuad kaugele.” Soome näiteks räägib väga malbelt, kuid on võimeline arvestatavaks sõjaliseks vastupanuks. Eesti retoorika on üsna äge, kuid võimed on märksa nigelamad. Võib-olla on sedapuhku Eesti see, kes peaks midagi õppima?

Jaga |