"Keskerakonna fenomen" kui kultuurinähtus

TIIT KÄRNER,      21. mai 2003




5. märtsi EEs kutsub Andrei Hvostov (Keskerakonna) imagoloogi Linnar Priimäge analüüsima eesti ajakirjanduse näiva Keskerakonna-(Savisaare-)vaenulikkuse põhjusi, nentides samas, et KE-vastase vandenõu teooria ega see, et tegu on vaid "ajakirjanduslike shaakalite" püüdega tõsta oma tähtsust Savisaare-nimelise lõvi ründamisega, paika ei pea. Sest (tsiteerides A.H-d): "Savisaart ründavad ka need inimesed, kes on tema suhtes kas ükskõiksed või siis vähemalt puudub neil patoloogiline viha kõige keskerakondliku vastu".
Ajakirjandus ja KE on aga ainult üks detail "KE fenomenis". See sisaldab peale pressi jaheda suhtumise veel teisi üllatavaid komponente, mis avalduvad näiteks selles, et Keskerakonnaga seoses lakkab töötamast poliitiliste parteide tavaline parem-vasem-liigitus. Ja üleüldse näib olevat peaaegu võimatu seda Eesti poliitilisele maastikule paigutada. Astmelise tulumaksu loosung asetaks ta nagu samasse nishshi Mõõdukatega, kes on samuti seda ideed propageerinud, kuid kes sellest hoolimata pole nõus KE-d isegi opositsiooniliitlasena tunnistama. Tõrjuv suhtumine KE-sse on Eesti erakondade seas, v.a Rahvaliit, üleüldine ning ainult poolteist aastat tagasi pärast pikka vaenupõlve koostööle läinud Reformierakonna puhul võib öelda, et see on tavalistes parteipoliitilistes parem-vasem termineis seletatav. Oleks võinud ju arvata, et see suhtumine on jäänus taasiseseisvumise algusaegadest, kuid ei - vast tekkinud Res Publica sündis niisama KE-vaenulikuna kui kõik teised.
Teine huvitav nähtus on rahva suhtumine. KE-l on kõige rohkem tingimuseta pooldajaid, kuid ka kompromissituid vastaseid. See piirjoon pooldajate ja vastaste vahel on nii selge, et võimaldaks Eesti palju kindlapiirilisemalt "kaheks Eestiks" jagada kui sissetulekute sujuvalt muutuv gamma-jaotuskõver. Selle jaotuse püsivus on hämmastav: mitte mingid teod, isegi mitte sellised, mis mujal maailmas lennutavad ametist presidente, ei vähenda KE toetajate arvu, samas kui Mõõdukad ja Isamaaliit jooksid palju tühisematel põhjustel verest peaaegu tühjaks. Kolmandaks tuleb ära märkida KE mõjukate liikmetega seotud kaasuste ebaproportsionaalselt suurt arvu - asi, mida ei saa eitada KE ustavaimgi pooldaja, kuid mida on muidugi võimalik seletada KE vastu suunatud vandenõuga.
*
11. 03 PMis küsib Argo Ideon /…/: "Kas kujutlete KE esimeest Edgar Savisaart kinnitamas, et oodatud võimas võit ja valitsusjuhi positsioon jäid tulemata, sest tema on esimehena vigu teinud?" Ei, muidugi ei kujuta. Tuletame meelde, et pärast esimest ehmatust ei tunne Edgar Savisaar endal ka mingit süüd salalindistamises, tegemist oli jällegi tema vastu suunatud salanõuga. Niisamuti nagu Ain Seppiku korral, kes võib küll Eesti riigi anastanud võõrvõimu esindajana selle võimu vastu protesteerinud eesti koolipoisse Siberisse saata, kuid kes on kõike ainult õigesti teinud jne. Teisele poolele on seevastu selline käitumine täiesti arusaamatu. Andestamine on võimalik, kuid selleks tuleb enne oma süüd tunnistada ja andeks paluda.
Edasi, kuivõrd teisi ei tajuta kaasmängijate, vaid vaenlastena, on nende suhtes kõik võtted lubatud. Lugedes riigikogu stenogramme, võib täheldada, et KE parlamendisaadikuil, kuid ka mõnedel ministreil, poolehoidjatest rääkimata, näib olevat raske kõnelda asja sisust, ilma et püütaks seejuures oma poliitilisi vastaseid alandada või solvata. Nagu näitasid viimased valimised, pole samuti mingi probleem järgmisel päeval kõrvale heita oma pühaks kuulutatud eesmärke ja tõdesid - kui see on kasulik.
Seetõttu on KE "võitlussalkadesse" koondunud kõik need "alandatud ja solvatud", kes ei ole kehtivate seadustega rahul, kes leiavad, et just neile on riik liiga teinud, nad millestki ilma jätnud. Kuuldes või lugedes fraase nagu "uus küüditamine", "sellist Eestit pole mulle vaja" või juttu "mõnitamisest ja solvamisest" juhul, kus mingi riigiametnik nende käest mingit paberit soovib, ei valmista rääkija-kirjutaja parteilise kuuluvuse või sümpaatia määramine mingit probleemi. Kui palju selliseid poolehoidjaid on? Äsjaseid valimistulemusi arvestades ligi 30% elanikkonnast. (…)
*
Kui järele mõelda, näib, et see küsimus "Keskerakonna fenomenist" on pigem puhtretooriline. Või oleks pidanud olema - oleks meil harjumus asjust selgesti ja lõpuni mõelda. Oleks täiesti pidanud piisama meie aja- ja kultuuriloo ning kultuuritausta tundmisest, et juba 1991 küsida: aga kus on "usuvahetajad", keda on rahva seas vähemalt kolmandik, kuidas avaldub nende olemasolu ja milliseid tagajärgi ühiskonna arengule see kaasa toob? Nüüd me siis teame ja näeme (õigemini küll näeme, kuid teeme näo, et ei tea). See, mida näeme, on tavaline kultuurikonflikt, tunded, mida tajutakse, kui näiteks küla naabrusse on end äkki sisse seadnud mustlaslaager või kui konservatiivsesse ühiskonda on järsku tekkinud grupp aktiivseid "võitlevaid" homoseksuaale. Teatud läbikäimine ja dialoog kahe ühiskonna vahel säilib, kuid pinge on alati ülal ning kontakte püütakse võimaluse korral vältida. See ongi see "KE fenomen".
*
Kahe viimase valimise tulemusi võrreldes näemegi, et ehkki Keskerakond sai mõlemal juhul sama palju Riigikogu kohti, läksid kaduma kuus varem vene parteidele kuulunud kohta, ehkki varem vene parteide toetuseks antud hääled läksid valdavalt üle Keskerakonnale. Seega kaotas KE sellel perioodil isegi rohkem hääli, kui eelnev hinnang lubas arvata. Võib prognoosida, et sama kordub ka järgmistel valimistel. Kui see protsess jätkub, siis looks see lõpuks eelduse ühtse ja tegusa vasempoolse opositsiooni, kuid aja jooksul, miks mitte, ka valitsuse tekkeks.
Kesknädala toimetuselt: Tiit Kärner on Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi ioonkristallide füüsika laboratooriumi teadur.
Tõsisematel poliitikahuvilistel soovitame loo täielikku versiooni lugeda kultuurilehest endast.

Keskerakonna parlamendisaadikuil, kuid ka mõnel ministril, poolehoidjatest rääkimata, näib olevat raske kõnelda asja sisust, ilma et püüaks seejuures oma poliitilisi vastaseid alandada või solvata. (Kesknädala-poolne rõhutus)


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)