VEB Fondi saaga ei lõpe

Suurem pilt on siin üsna troostitu. Juriidilise selguse (suhtelise, kuid siiski) aeg tundub läbi olevat ja seda asendab mingisugune proportsionaalsuse test, mida me juba omal nahal oleme kogenud - tuletagem meelde kasvõi ESM-i. See üsna õõvastav protsess tähendab ju seda, et kui asi on kellegi arust „proportsionaalne", siis võib sõita üle nii seadusest kui ka oma seaduslikku õigust nõudvast kodanikust.

Delfist võis hiljaaegu ju samuti lugeda nädalavahetuse raadiosaadete kommentaariks, et võltsiti ja valetati, kuid Eesti huvides. Iseasi, keda selle „Eesti" all silmas peeti. Tuletagem meelde, mida me Riigikohtust kuulsime - et asi rikub küll põhiseadust, kuid mitte „eriti"; meede on vajalik ja vähem riivav meede puudub, seega on asi mõõdukas.

Ei mingeid õigusi

Sama tendentsi võib täheldada hiljuti ilmunud Eesti Vabariigi põhiseaduse kolmandas ja kommenteeritud väljaandes. Siin kaob inimene kui subjekt üha rohkem mingite abstraktsete moodustiste taha ja kodanike põhiseaduslikud õigused lähevad üha rohkem üle nendelesamadele abstraktsetele tegelastele, olgu see pank või mõni muu OÜ või AS. Selles valguses tundub üsna veider ja isegi ebainimlik, et pangale võlgu jäänu kohtus kodunt sõnalausumata välja tõstetakse ja ühest põhilisest õigusest - õigusest eluasemele - jääb järele vaid sinine suits. Viitamine mingile õigusele väärikale elule koos kõige sellest tulenevaga tundub sel juhul vaid tüütu lalin. Kodanikule jäävad kohustused, õigused lähevad üle neile, kes inimesi kui vahendeid kohtlevad ja kes loevad inimesi otsekui oma eraomandis olevaks.

Põhiseaduse paragrahv, mis räägib sotsiaalsest orientatsioonist, näib olevat unustatud, ja sellega harjunud elanikkond, kes, otsides suhtlemist kohtlemise asemel, laseb lihtsalt jalga ja jälgib kodumaiste poliittalentide askeldamist tundega, milles on segu kaastundest ja irooniast.

Isegi Venemaal, millest on loodud kuvand kui ebavõrdsuse ja korruptsiooni kantsist, pole inimese väljatõstmine isegi tasumata võla tõttu võimalik ilma talle elamispinda vastu andmata.

Riigiettevõttel ei tohi olla „ärisaladusi"

Venemaaga seoses veel üks detail: riigiettevõte ei saa kehtiva seaduse alusel midagi ärisaladuseks pidada, ja ses mõttes jääb meie, kirjade järgi demokraatliku, riigi oma ettevõtete tegevus üdini salajaseks. Eks katsuge Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist küsida, mida Eesti Energia Utah's teeb, kellele ja mis hinnaga midagi müüb ning millest ja kuidas mitte ei kujune, vaid kujundatakse võrgutasu - see kõik on ärisaladus.

Siiski-siiski, näis mida sellest ärisaladusest arvab õiguskantsler Indrek Teder, kas vastavasisulise avalduse on menetlusse võtnud.

Ärisaladuseks VEB Fondi asju naljalt enam suruda ei saa. Peaminister kutsub üles rohkem mäletama, kuid see pöördumine on pigem retooriline. Tüüpiline on häma, asjaosaliste lühike mälu ja varjamatu hoiak ning kehakeel, mis viitab karistamatusele.

Kodanik Oviir ja kodanik Ligi

Asja kohta on loodetavasti midagi öelda ka Riigikontrollil, kuid ka siin on oma nüansike, ent see-eest kõnekas. Kui riigikontrolör Mihkel Oviir Riigikogu ees otse ütles, et riigihanke seadust on rikutud, siis teatas rahandusminister Jürgen Ligi, et seda juttu ei maksa kuigi tõsiselt võtta, sest see on kodanik Mihkel Oviiri seisukoht. Saa siis nüüd aru, millal Riigikontrolli juht ametlikus sõnavõtus oma ja millal ametkondlikku seisukohta esindab.

Sama loogika järgi võib ju ka kohtus kohtuniku otsuse puhul hakata huvi tundma, kas see oli kohtuniku isiklik emotsioon või oli ikka tegemist ametliku otsusega.

Aga, näis, mis saab! Toomas Kümmeli 11 küsimust VEB Fondi afääriga seotud kodanikele on siiani vastamata.

ANDRES RAID, uuriv teleajakirjanik

Jaga |