Iseseisvuse taastajad ja tänased teotajad

ANDO LEPS,      19. aprill 2006


Mitmed poliitilised jõud on Eestis taas pühkinud tolmu vanadelt antikommunismi mängukaartidelt, lootes kommunistidejahi õhutamisega hullutada rahvast, tõrjuda konkurente ning hõivata valimistel paremaid positsioone.

Võitleva punapropaganda laadis ägedaid rindelugusid kirjutavad või jagavad kirglikke intervjuusid Toomas Hendrik Ilves, Eerik-Niiles Kross, Mart Laar, Peeter Tulviste, Andres Langemets, Tunne Kelam, Hain Rebas, Enn Soosaar, Marek Strandberg jt vihased võitlejad. Kunagi komparteisse kuulunuid püüavad nad kujutada mingi meeletu ohuna tänasele Eestile, teevad otseseid üleskutseid asuda neid inimesi paljastama ja karistama nõukogude rezhiimi kuritegude eest.
Mil moel võib 15 aastat pärast omariikliku taastamist olla Eesti ühiskonnas teravaks probleemiks ja suureks ohuks see, et siin elab ja töötab kümneid tuhandeid Eesti Vabariigi kodanikke, kes kunagi kuulusid komparteisse? Kas valimisvõidu enda peasihiks kuulutanud Isamaaliit&ResPublica ja nende toetajad ei suuda pakkuda ühiskonnale ühtki uut arenguideed?

Kellele tuleb vaenutsemine kasuks?
Võõrvõimu ajal tegutsenute koondkehastusena on üldise mõnitamise ja ilkumise objektiks võetud president Arnold Rüütel, kelle puhul ei meenutata sõnagagi tema tasakaalustavat rolli ning tarka poliitikat laulva revolutsiooni ajal ja meie riigi taastamisel. Maha vaikitakse Rüütli silmapaistev panus sellesse, et Euroopa Liitu astumise referendum lõppes Eestile positiivse tulemusega.
Kummalisel kombel ei pea need sõnades demokraatiast (s.t rahva võimust) rääkijad rahva toetust president Rüütlile tegelikult millekski ning otsivad pingsalt riigipeaks kedagi teist põhimõttel: ükskõik kes, ainult mitte Rüütel. Kas olemegi tagasi ajas, kus "tark" partei kindlal käel juhib"rumalat" rahvast õigele teele?
Võib mõista suurema osa oma elust Eestist kaugel elanud Ilvest ja Rebast, kelle maailmapilt ja arusaam Eestist pärineb külma sõja aegadest ja on siiani mustvalge, kuid veidi imelik on lugeda ajalugu moonutavaid ja vihkamist õhutavaid ning uut "sisevaenlaste" paljastamise kampaaniat ärgitavaid üllitisi ajaloolaseharidusega Eerik-Niiles Krossilt ja Mart Laarilt.

Tõelust ei tohi unustada
Meenutagem siis veel kord mõnda üldtuntud tõsiasja.
Eesti iseseisvuse kaotamine 1940.aastal pole täna elavate ja kunagi komparteisse kuulunute või riigikaotuse ajal mingil ametipostil töötanute süü. Selle taustal on kurbnaljakas presidendikantselei juhataja Tarmo Männi edevusest kantud suund näidata sieseisvuse kõige suuremate taastajatena endisi rajoonijuhte, hilisemaid maavanemaid ja neid in corpore autasustada väga kõrgete teenetemärkidega.
Ilmselt oleks pidanud kohe pärast Eesti Vabariigi taastamist võtma tõsiselt käsile nõukogude rezhiimi ajal toimunud kuritegude uurimise, viima kohtu ette võõrvõimu teeninud agarad küüditajad, KGB ja GRU koputajad ja teised allasurutud rahvale otsest kahju teinud isikud.
Miks aga Lennart Meri ja Mart Laar ei tegutsenud selles suunas jõuliselt kohe pärast 1992. aastal võimule saamist? Kas sellepärast, et Meri valisid presidendiks "isamaalised" koputajad?
On selge, et demokraatlikus riigis ei saa hakata inimesi hukka mõistma ja karistama kunagise parteilise või ametialase kuuluvuse järgi. Sellise "reetmisloogika" järgi vääriks karmi karistust ka enamik praegu varases keskeas ja vanemaid mehi, kes tegid läbisid ajateenistuse Nõukogude armees ja andsid truudusvande. Sama truudusvande andsid Eestit annekteerinud võõrriigile ka Mart Laar ja teised tänased tublid isamaalased, kes said Nõukogude ohvitseri pagunid ülikooli sõjalise väljaõppe kursusel. Kas ka neilt tuleks selle eest nõuda nüüd enda alandamist ja kahetsemist? Selline "põhimõttekindlus" ja "ideelise puhtuse" jabur tagajamine meenutaks Stalini-aegseid rahvavaenlaste otsinguid või Hiina "kultuurirevolutsiooni".

Omariiklus taastus koostöö tulemusel
Tänased kommunistijahtijad unustavad, et Eesti riiklik iseseisvus taastati kõigi Eesti-meelsete jõudude koostöös. Tõsiasjas, et see toimus rahumeelselt ja vägivallata., oli väga tähtis ENSV tollaste liidrite tasakaalukas ja oma rahvast hooliv poliitika, liikumine vabaduse poole samm-sammult. Kuid ikkagi kiiremini, kui meile soovitasid kõik nõustajad Läänest! Eestis ei tohi ükski Eesti-meelne jõud nimetada end riigi taastamisel ainutegijaks. Me ei tohi jaotada omariikliku taastamisel aktiivselt osalenuid võitjateks ja kaotajateks, sest tegelikult oli kõigi ühiseks sihiks oma riik! Kaotaja oli impeeriumimeelne interliikumine koos oma toetajatega. Pidagem meeles, et 1991. a. augustimässu päevil taastati Eesti riik kahe suure jõu – tollase Ülemnõukogu ja Eesti Komitee – rahvusliku kokkuleppe tulemusel.

Ohud lastakse meelest
Ununema kipuvad ohud, milles Eesti liikus vabaduse poole. Moskva tagurlaste õhutatud interliikumise algatatud streigid häirisid 1988/89. a. tõsiselt meie rahva elu. Impeeriumi-meelsete poliitilised nõudmised Eesti tollasele juhtkonnale olid jäigad, ähvardati otsese vägivalla ja kodusõjaga. Nende tagurlusjõududega ei suhelnud ERSP, vaid toonased ENSV juhid, kes suutsid tänu pikkadele läbirääkimistele murda interliikujate ühtsuse ja lõpetada streigid. Tänu sellele tasakaalukale tegevusliinile ei läinud käiku interliikujate kavad paralüseerida Eestis majandus, ärgitada rahutusi Tallinnas ja Kirde-Eestis ning eraldada kirdeosa muust Eestist.
Teistsugune kurss oleks suure tõenäosusega Kirde-Eestis viinud Transnistria-laadse konfliktini, mis on lõhestanud Moldova, ja Eesti Vabariigi tegelik võim olekski lõppenud veidi pärast Rakveret. Kuna nii ei läinud ja Eesti võitis vabaduse kätte veretult (mida ka tänane maailma kõrgelt hindab), võib järeldada, et Eesti tollaste liidrite kurss oli ainuõige ja andis soovitud tulemusi.

Aeg kulgeb ainult ühtpidi – edasi
Vastuseks neile, kes nüüd vinguvad Arnold Rüütli kunagiste kõnede pärast, tõdeme, et tal oli 24. veebruaril 1988. a. kõneldes õigus. Tõepoolest polnud enam võimalik tagasitee sõjaeelsesse Eesti riiki, sest maailm oli teiseks saanud. (Miks isamaalased koostasid uue põhiseaduse, olgugi et 1938. a. põhiseadus kehtis?)
Tollane karm reaalsus nõudis väga ettevaatlikku loovimist, sest mõni kiirem või järsem samm oleks Moskvale andnud ajendi kasutada relvajõudu ja vägivalda Eesti vabaduspüüete allasurumiseks.
Muide, siiani heidavad Moskvas mitmed tegelased Mihhail Gorbatshovile ette, et ta ei kasutanud N Liidu lagunemise peatamiseks sõjalist jõudu Eesti kui esilagundaja vastu kohe pärast ENSV Ülemnõukogu 1988.a. 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni. Tormakus ja järsemad sammud vabaduse poole võinuks küll näida "kangelaslikum ja ideeliselt tõupuhtam", kuid oleks väga tõenäoliselt viinud Eestis kokkupõrgeteni, ning siis oleks kindlasti sekkunud N Liidu sõjavägi interliikumise poolel. Kas oleksime siis üldse suutnud taastada oma riigi? Igal juhul oleks olnud palju ohvreid.
Praegust sebimist vaadates näib, et mõned jõud soovivad ajaloo "ümberkirjutamisega" saavutada seda, mis jäi neil 1991. a. augustis saavutamata – kuulutada end ainsateks vabadusetaastajateks ning hakata käituma uhkete võitjatena, mõistes 15 aastat hiljem "kohut" tollaste partnerite üle.

Kellele tuleb unustamine kasuks?
Kõigel sellel on veel üks, pikantne külg. Praegu rünnatakse ja süüdistatakse neid, kes tegutsesid NL võimu ajal kõigile teada ameteis ja kelle elulugu on avalik. Ent täiesti kõrvale on sellest kampaaniast jäetud need, kes tegutsesid võõrvõimu varjatud struktuurides – KGBs ja GRUs. Vähe sellest, selgub, et erinevalt Lätist ei tohi Eestis avalikustada nende nimesidki.
Miskipärast oli Mart Laari esimesel valitsusel väga kiire anda NL luureasutuste heaks töötanud isikutele indulgents lunastada kõik oma patud salajase pihtimisega kapos ja jääda sel moel igavesti varjatuks? Kas isamaalased kartsid iseennast?
Kui Eerik-Niiles Kross räägib lennukalt nendest, kes ahistasid ENSV ajal oma rahvuskaaslaste vabadusi ja õigusi ning tegid koostööd NL võimudega, siis peaks see käima ka nende kohta, kes nuhkisid võõrvõimu helde rahastamisega sagedastel välisreisidel kaasmaalaste järel ja esitasid oma õõnestustööst detailseid raporteid KGB variasutusele VEKSA (näiteks ekspresident Lennart Meri). Ja ka mõne tänase sõnaka poliitiku kohta, kelle tööks KGB ühes teises variasutuses oli välismaal surnud rahvuskaaslaste päranduse kantimine Nõukogude riigi võimsuse hüvanguks ja siinsetele pärijatele vaid sandikrosside vormistamine (näiteks justiitsminister Rein Lang).
Tuleks meenutada ka neid tänaseid teenekaid rahvakirjanikke, kes kirjutasid omal ajal ülistusluuletusi Stalinist ja NSV Liidust (näiteks Jaan Kross).
Isamaalise valitsuse antud garantii toel tunnevad end täna julgelt mitmed NL rezhiimi salastruktuuride heaks töötanud, kes on nüüd väga häälekad "kommarijahi" ässitajad, teades, et parim viis üht riiki õõnestada ja ühiskonda lõhestada on külvata pidevalt vastuolusid ja õhutada vana vimma.

Tulevik nõuab peeglissevaatamist

Mõni väidab, et üldine leppimine tuleb alles siis, kui kõik on meelde tuletatud. Aga kas tuletame siis kõike meelde kõigi kohta? Ja tegelemegi lähemad 10 aastat ainult sellega? Paremat teed Eesti arengut segada ja ühiskonda lõhestada oleks raske välja mõelda.
Muidugi väärivad kommunistliku rezhiimi kuriteod hukkamõistu. Seda on korduvalt tehtud igal tasandil. Kuid nagu näha, on mõnele sellest ikka vähe. Selline asendustegevus on ju tegelikult rahva petmine, mis näitab küll mõne poliitiku agarust, aga ei edenda elu tänases Eestis. Ühtki Eesti ees seisvat ülesannet ei saa tõsiselt arutada ega lahendada ülesköetava hüsteeria ja nõiajahi oludes.
Tahaks loota, et ka Isamaaliit&Res Publica leiavad enda loodetud valimisedu toeks mõne teise mõtte, kui võitleva antikommunismi kulunud hirmu- ja õudusjutud, ning vaatavad ennekõike peeglisse. Eesti iseseisvuse taastamine on olnud liiga tõsine ja laiapõhjaline ettevõtmine, et ainuau keegi endale kahmaks ja kirjutaks ülbelt ümber lähiajalugu, mis kõigil veel hästi meeles.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)