Voonakeste ohverdamine

Sündivus on pidevalt kahanenud, rahvas lahkub oma isamaalt. Nüüd – alles nüüd – on teadvustunud, et meile jäänud tööealistest on enam kui 1/6 mingisuguse töövõimetusastmega!

Depressiooni või vaimsete pingete all kannatab peaaegu pool Eesti elanikest. See ilmselgelt osutab ühiskonnas valitsevale ebatervele olekule. Valitsejad (nt L. Meri, T. H. Ilves) on oma kõrgelt Olümposelt jumaliku väärikusega teada andnud: „Rumal rahvas joob ja sõidab end surnuks!“ Selle paikapanekuga ongi meil valitsuste (Laarist Rõivaseni) sotsiaalpoliitika piirdunud. Ütleme otse: sotsiaalpoliitikat, nagu teisigi poliitikaid, pole valitsustel olnud. On olnud vaid tulekustutamine ja eelarveaukude täitmine.

Kas meie vanurid on saanud väärilisi pensione ning lapsed, vaesed ja abitud küllaldasi toetusi? Ega ole küll! Vaid eliitemad võivad 1,5 aastat nautida korralikku emapalka.

„Elada ju kuidagi saab“ – kuulen öeldavat. Aga kui loed või kuuled või näed taaskord mõnd masenduslugu – kasvõi sellest, kuidas hooldajast ema peab kohtu kaudu oma piskule hooldajatasule (70 eurot!) vallalt lisa nõutama (hooldaja ja hooldatava sissetulekust 270 euri peab piisama äraelamiseks!), selgub, et ega ikka ei saa elada küll.

Aga mis ministritel ja ametnikel sellest! Pealegi ütleb meile USA-st imporditud  friedmanistlik doktriin, et sotsiaalhooldus polegi riigi rida, et seda teenust peaksid osutama hoopis eraettevõtjad. Nõnda ongi riigiisad nurisenud hoopis sotsiaalkulude paljususe üle. Endine sotsiaal- ja nüüdne peaminister otsustaski: tuleb teostada „töövõime toetamise reform“. Mis sisuliselt tähendaks töövõimetute ümbernimetamist töövõimelisteks. Paberil ja aruannetes, töövõimetustoetuste vähendamise kaudu. „Reformi“ raskuspunkt lasuks töötukassa poolt palgatud (ütle veel, et riik ei loo töökohti!) 500 mittemeditsiinilise haridusega hindajal, kes sisuliselt kujutaksid endast ideoloogiatöötajaid.

Tööminister Urmas Kruuse peaks olema võlur, kui suudaks luua puudega „tervetele“  töökohti. Kui suudaks, saaks reform positiivse tähendusegi. Aga millal ja kus on meie põhimõttelagedail poliitavantüristidel olnud positiivne programm, kus sisaldub üksainus reform, mis tehtud inimese ja riigi huvides?

Samas – vastupidiselt friedmanistlikule doktriinile – külvatakse lennukilt maksumaksja raha endale ja omaloodud sinekuuriale. Meie parlamendiliige, kes on ju vägagi kõrgepalgaline, saab Euroopa parlamendi superpalgale valituna teerahaks (et palgatõus ei tabaks teda liiga valusasti!) oma „vaese“ riigi maksumaksjailt kaasa paarkümmend tuhat eurot.

Kas ikka oleme vaene riik, kes ei suuda euroopalikku sotsiaalhooldust kanda? Kes ei suuda tõsta toimetulekutoetust ega miinimumpalka, mis hr Neivelti arvates võiks olla 1000 eurot. Raha ajab ju kohati lausa üle ääre!

Aga säärased reformid ja muudatused reformiste ei huvita. Neid huvitab võimulpüsimine. Selle nimel kavaldatakse, petetakse, valetatakse. Võetakse vastu üha uusi ebamoraalseid seadusi. Võltsitakse valimisi kuritahtlikult ja avalikult.

Sm-d reformarid, teie partei juhtkond ei ole seaduslik, sest „valisite“ end sinna ise e-hääletusmasinaga! Praegune valitsus pole legitiimne (ja ka eelmised kaks valitsust pole seda). Mida iganes see seltskond Ansip & Co rõhutatult inimestele silma vaadates kinnitab, on vale.

Vaene valija, mulle meenutab ta ohvrilammast, keda nägin palju aastaid tagasi Armeenia mägikloostri õuel pühade asjade nimel veristatavat. Mäenõlvalt lammast kinni püüda oli keeruline, aga kui ta juba põlvede vahel, nuga kõril, alistus voonake hääletult.

Ants Metsla, Vändra, Pärnu maakond

Jaga |