Putin „horosho“, Ühtne Venemaa „ploho“

Allan Alaküla,      26. jaanuar 2005


Mullu 9. detsembril Brüsselis toimunud Eesti välisministri Kristiina Ojulandi kohtumine Vene välisministri Sergei Lavroviga „möödus asjalikus õhkkonnas, välisministrid väljendasid vajadust jätkata kontakte erinevatel tasanditel". Nii öeldi meie välisministeeriumi pressiteates. Eestis peeti välisministrite kohtumist edukaks ning selle kinnituseks oli jutuajamise kestvus. Mitme Euroopa suure maa kolleegid pidanud seetõttu pikalt ukse taga passima.
Kui Ain Seppik ja Mailis Reps ühelt poolt ning Valeri Bogomolov ja Gussev teiselt poolt allkirjastasid kaks päeva hiljem, 11. detsembril, Eesti Keskerakonna ja erakonna Ühtne Venemaa koostööprotokolli, ristiti see hoobilt „Putini-Savisaare paktiks". Eesti ajakirjandus vahutas, et Putinit toetav partei on läbi ja lõhki ebademokraatlik, kagebiitlik ja administratiivne moodustis, millega isegi igasuguste kontaktide pidamine määrib suhte teise poole mainet. Kuigi samasuguseid kontakte peavad Euroopa ja terve maailma erakonnad.
Siit esimene järeldus: nn Putini partei enamusega parlamendis ametisse kinnitatud valitsuse välisminister võib olla Eestile hea, sellessamas parlamendis enamuse moodustav erakond aga läbinisti halb.

Mõni päev pärast nn Putini-Savisaaare pakti allakirjutamist Tallinnas kohtus Soome president Tarja Halonen Putiniga Peterburgis. See kohtumine jäi Ühtse Venemaa ja Keskerakonna teemal lõõtsutavale Eesti ajakirjandusele peaaegu märkamatuks. Siis olekski mõjunud haledalt jutt, et Putini parteiga suhtlemine on väga „ploho", Putini enesega aga „horosho".
Teine järeldus: kõik see halb, mis käib Putini partei kohta, Putini enese kohta ei käi. Vähemalt Eestis mitte. Vähemalt mitte praegu. Eestis on hetkel Putin teda Riigiduumas toetavast erakonnast tunduvalt positiivsem kuju. Nagu valgustatud monarh või hea tsaar, kellega saab asju ajada.
Möödunud nädalal, kui Arnold Rüütel kohtus Moskvas justkui juhuslikult Vladimir Putiniga, tervitas Eesti meedia seda ovatsioonidega. Räägiti läbimurdest, jää sulamisest, uuest algusest jmt. Aga Rüütel oli ka ise tubli – vaatamata oma punasele minevikule kuulas seekord hästi Res Publica välispoliitikute sõna ja ei andnud 9. mail Moskvasse mineku lubadust. Kui midagi puudu jäi, oli see välisministeeriumi vastutavate kõrvade puudumine tähtsa kohtumise juurest. Sellele plekikesele vaatamata tõi Rüütel siiski koju plusspunkti kogu Eesti välispoliitilise establishmendi aastatepikkuste pingutuste eest.
Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (Res Publica), kes oli eriti löödud detsembris Ühtse Venemaa koostööprotokollist Keskerakonnaga (selle taustast rääkis Villu Reiljan Eesti Ekspressile), ilmus nüüd teleuudistesse õnneliku näoga, justkui oleks tema ise Vene patriarhi asemel kahe riigi presidentide kohtumisel istunud. Välja paistis, just nagu olekski Mihkelson olnud see, kes presidendid kokku viinud.
Eesti ja Venemaa on oma mõõtkavalt ja riigiehituselt küllalt erisugused. Seetõttu on eriti oluline, et maadevahelistes suhetes kasutaksime maksimaalselt olemasolevaid sümmeetrilisi struktuure. Erakonnad suhelgu erakondadega, välisminister välisministriga, president presidendiga, omavalitsused omavalitsustega ja parlament parlamendiga, loomulikult ka mittetulundusühingud mittetulundusühingutega ja äriühingud äriühingutega.
Ainult presidendile ja välisministrile panuse tegemine näitaks, et Eestis eneses polegi muid struktuure. Kui see aga tõepoolest nii on, poleks meil vähimatki õigust Venemaa demokraatia kohta halvustavaid märkusi pilduda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)