![]() Tegelikud mõjuagendid Eesti poliitikasAINI HÄRM, 18. veebruar 2015Üle kahe aastakümne tagasi toimunud taasiseseisvumine sai võimalikuks vaid tänu rahvuslikule ühtsusele. Eesti inimesed seisid koos lätlaste ja leedulastega Balti ketis, nõudsid öölaulupidudel vabadust ja keeldusid allumast Moskva keskvalitsuse korraldustele – nii see priius tuli. Ilma rahvusliku ühtsuseta oleks meid oodanud 1939. aastale sarnanev stsenaarium, mil „vaikiva ajastu“ valitsus avas piirid okupatsioonivägedele, välistades mistahes vormis vastupanu.
Riiki, kus domineerivad sisevastuolud ning kodanikke jagatakse vastavalt nende tõekspidamistele omadeks ja võõrasteks (nagu seda teevad Reformierakonna juhid) või tavalisteks tööinimesteks ja kõrgklassiks (nagu seda teeb IRL oma valimisreklaamis), on kerge allutada. Eestis on seda ajalooliselt keerulistel murdepunktidel mõistetud. Eesti iseseisvumise alusdokumendis „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ kinnitati, et uus riik on mõeldud kõigile selle elanikele. Rahvarinne ühendas samuti kõik Eestile lojaalsed inimesed, rahvusele vaatamata. Peaministril napib tolerantsi Kahjuks puudub tänastel valitsusjuhtidel ja mitme partei liidril meie riigi loojate tarkus ja Rahvarinde demokraatiajanu. Ajal, mil räägitakse hübriidsõja edasikandumise ohust, tegeleb riigi juhtkond sisevaenlase otsimisega ja rahva lõhestamisega. Milleks muuks kui mõjuagentlikuks tegevuseks võib liigitada peaministri patoloogilist viha riigi suurima erakonna liidri vastu? See poliitiku jaoks ebanormaalne tolerantsinappus tipnes sellega, et peaminister nõudis Riigikogu infotunnis Savisaare kõrvaldamist poliitikast, kuigi arupärimise teemaks olid hoopis Reformierakonna autoritaarsuse ilmingud, millele mitu sellest erakonnast lahkujat avalikult on viidanud. Kellele on kasulik olukord, kus poliitiliste parteide esindajad laskuvad salasobingusse ja deklareerivad võimupartei mahitusel, et nad ei tee koostööd elanikkonna kolmandiku toetust omava Keskerakonnaga, välistades seeläbi demokraatliku diskussiooni? Kelle huvides on riigi nõrgestamine? Kõigile pahasoovlikele on Eesti peaministri vastutustundetud avaldused äärmiselt mokkamööda. Kahjuks ei suuda Reformi ja IRLi noored juhid mõista, kelle heaks ja mille nimel nad peaksid töötama. Ühiskond põeb vaimset ebastabiilsust Eestisse on saabunud vaikiv ajastu ja peavoolumeedia aktsepteerib vaid „õigeid seisukohti“ sisaldavaid kaastöid. Savisaare ja Keskerakonna alusetu mustamine on muutunud paljude jaoks otsekui rahvusspordiks. Sisimas muidugi tuntakse, et tegemist on lihtlabase laimuga. Aga mõnus on tunda end Taavetina, kes heidab ohutust kaugusest kivi Koljati pihta! Alati on võimalus, et munakas tabab valusat kohta. Valutekitamine on meie uues tegelikkuses kahjuks vägagi arvestatav meelelahutus. Ühiskond vajab vaimset puhastust. Seda kinnitab tõik, et meil leidub piisavalt neid, kes tolereerivad lapsi ahistavate tekstide kirjanduseks nimetamist ja peavad Natsi-Saksa ohvrite üle irvitamist tõeliseks kunstiks. Me peame lõplikult vabanema okupatsiooni sünnitatud vaimsest taagast, mille suurimaks needuseks on pidev välis- ja sisevaenlaste otsimine. Kui me ei suuda sellest loobuda, on hübriidsõja teoreetikud saavutanud esimese võidu. Nii lihtne on „õige asja“ eest seistes ületada piir, mille taga varitseb autoritaarsus ja demokraatlike väärtuste hülgamine. Aga kas meile antakse keerulises geopoliitilises olukorras aega sisemiseks puhastuseks ja vigade analüüsiks, nagu see toimus pärast senaator McCarthy algatatud nõiajahi hukkamõistu Ameerika Ühendriikides? Vaevalt. Kas liigume diktatuuri poole? Kui ükskõik milliselt kodumaiselt poliitikult küsida, kas on võimalik ebademokraatlike võtetega tagada demokraatiat, saame eitava vastuse. Kahjuks lähevad teod sõnadest lahku. Kui päevakorda tõuseb Savisaarele ja Keskerakonnale „koha kättenäitamine“, on väikesed vimkad ikka lubatud. Keskerakonna või Tallinna linnavalitsuse luubi alla võtmiseks leiavad korrakaitseorganid valitsuse survel ikka ressurssi, ent samal ajal jäävad ministeeriumides tehtavad kuritarvitused tähelepanuta. Nii arutavad kohtud 500 euro kaasusi, loobudes miljonitesse ulatuvate raiskamiste menetlemisest põhjusel, et nende vastu justkui puuduks avalik huvi. Kui otsite mõjuagente, kelle eesmärgiks on riigi lõhestamine, vaadake nende suunas, kes demokraatiat jalge alla tallates teatavad, et Keskerakond võib küll valimised võita, ent valitsuse moodustavad ikkagi teised. Milleks siis üldse valimistele aega raisata? Kui meie ideaal on opositsiooni tasalülitamine, siis las kuulutame kõik muud parteid peale Reformierakonna laialisaadetuks ja nimetame Rõivase eluaegseks „rahvuse isaks“. Samal ajal ei unusta ausad inimesed, et Keskerakond ja tema liider on aastaid seisnud riigi püsimise ja kodurahu eest. AINI HÄRM, Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhataja, Keskerakonna Lasnamäe, Kesklinna ja Pirita ringkonna kandidaat
[fotoallkiri] AINI HÄRM kirjutab, et mõjuagente otsivad eelkõige need, kelle eesmärgiks on riigi lõhestamine ja demokraatia jalge alla tallamine. „Milleks siis üldse valimistele aega raisata? Kui meie ideaal on opositsiooni tasalülitamine, siis las kuulutame kõik muud parteid peale Reformierakonna laialisaadetuks ja nimetame Rõivase eluaegseks „rahvuse isaks“.“ Viimati muudetud: 18.02.2015
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |