Braavo, Hillary! Sappi ei pritsi ja oskab väärikalt kaotada

On ju teada, et võita oskavad paljud. Kuidas on lood kaotustega? Kaotada pole sugugi sama hea tunne. Veel vähem lihtne on väljuda kaotusest väärikalt, püstipäi.

Poliitikute puhul kehtib üldiselt arvamus, et kaotada nad ei oska. Et nad on üsna vaoshoidmatud ja hüsteerilised natuurid. Eriti naispoliitikud.  Ma ise ei jaga inimesi nais- ega meesarstideks, nais- ja meesajakirjanikeks jne. Üks asi on eriala ja elukutse, teine aga sugu.

Hillary reageering kahele saatuselöögile – Demokraatliku Partei presidendikandidaadi koha kaotamisele ja hiljem ka asepresidendi kohast ilmajäämisele – iseloomustab teda kui väärikat daami. Vaatamata sellele, et daamide ja džentelmenide ajastu muutub järjest enam minevikuks.

 „Et valituks osutuks Obama...“

Nii käivitas just New Yorgi osariigi senaator Hillary Clinton programmi, mis peaks mobiliseerima demokraatidest vabatahtlikke viimseks võitluseks praeguse maailmahegemooni presidendi koha pärast – et valituks osutuks just Barack Obama.

Viimane oli andnud Hillaryle enne seda kaks tugevat vastulööki: võttis talt võimaluse saada Demokraatliku Partei presidendikandidaadiks ja, nagu sellest veel vähe oleks, valis asepresidendikandidaadiks (vastupidi kõikidele lootustele) mitte USA endise esileedi, vaid hoopis eaka härrasmehe Joe Bideni.

Keegi võib Hillary käitumises näha naistele omast argust ja suutmatust võidelda. Kuid olen kindel, et Hillary Clinton on palju tugevam strateeg kui esialgu võib välja paista. Ta teab, et kui üks võitlus sõjas on kaotatud, siis ei tähenda see, et kaotatud on kogu sõda. Pole mõtet tujutseda ja kapriisitseda näitamaks, kui paha on mõni rahvusvaheline organisatsioon, kes julges kritiseerida proua poliitikut. Või kuidas mõne riigi juht osutus ebadžentelmenlikuks talle mitte viisat andes. Tuleb olla targem ja teada, millal taganeda ja millal toetada ka seda inimest, kes võib sinu arvates olla sinuga ebaõiglaselt käitunud.

Siiski oleks sellise naispoliitiku käitumismudeli esitlemine USA-le ainuomasena ebaõiglane. Nimelt on olemas ka üks teine riik – Ukraina, keda me igal moel EL-i ja NATO suunas liikumisel toetame ja juhendame.

 Ärge unustage Timošenkot!

Kuid samas pole me pannud tähele praeguse Ukraina peaministri Julia Timošenko kunagist käitumist. Kui 2001. aasta alguses oli 40-aastane Timošenko arreteeritud ja peaministriks sai proua Timošenko kaasvõitleja Viktor Juštšenko, süüdistasid paljud Juštšenkot mitte ainult oma poliitilise kaasvõitleja reetmises, vaid ka ebadžentelmenlikus käitumises tema kui naise suhtes. Nii koostati kohe peale Julia arreteerimist pöördumine rahva poole, mis sai tuntuks nimetuse all „Kolme kiri”. Lisaks president Kutšma allkirjale oli sellel ka Raada esimehe Pljuštšenko ja peaminister Juštšenko allkiri.

Pöördumises öeldi Julia kohta, et ta on üks hullematest poliitilistest degenerantidest, provokaator, ebaaus ja südametunnistuseta poliitik. Siis oli Julia ise üks vähestest, kes enda reetmist kaasvõitleja poolt avalikult kaitses ja andis vanglas intervjuu, et Juštšenkot ei tohi reeturiks nimetada. Hiljem tuletas Julia küll Viktor Andrejevitšile seda reetmist meelde, kuid mitte veel tol ajal.

 Hillary aeg veel tuleb

Ka Hillary ütles enne USA presidendivalimiste otsustavat faasi: „On aeg tegutseda. Meil kõigil on selles oma roll. See pole aeg kaotuseks.” Võimalik, et Hillary meenutab kunagi Obamale, kuidas viimane, vaatamata kõrgekskruvitud ootustele, ei valinud teda oma asepresidendikandidaadiks.

Kuid mitte praegu. Mitte siis, kui Obama vajab kogu Demokraatliku Partei toetust ja abi.

Hillary jätkab seega tööd Obama toetuseks. Iga hääl ja iga telefonikõne või vabatahtlik kampaaniatoetaja võib pöörata presidendivalimiste tulemust. On ju kõigil veel värskelt meeles, kuidas John Kerry kaotas 2004. a  napilt George Bushile.
Kas võidavad USA-s demokraadid või vabariiklased, kas võidab Barack Obama või John McCain – üks on selge: Hillary Clinton on tänu oma käitumisele valimistest välja tulnud võitjana.

Ta tõestas taas, et raudsete leedide aeg pole möödas. Või kuidas?

ANNA-MARIA GALOJAN, Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant, politoloog

Jaga |