Poliitpendli kõikumine 2007 aprill - 2011 märts

Samas rabas üldsust sensatsioon: Savisaar purustas 23 000 häälega varem ületamatuks peetud Ansipi poolt eelmistel valimistel püstitatud häälterekordi (22500).  Tallinna linnapea sai rohkem hääli kui peaminister. Tänu kellele see nii läks? Kas tõesti tänu venelastele? Või tänu Savisaarele endale, sh tänu parimale etteastele valimiseelses teledebatis?

Või koguni tänu Ansipile? See aspekt  võib tunduda muidugi uskumatult paradoksaalsena. Ometi on meedias sellistki arvamust avaldatud. Absurd? Siiski-siiski, oleneb, mis kandi pealt probleemile pilk heita.

Kelle süü?

Meenutagem. Neli aastat tagasi sõitis Ansip Tõnismäe ratsu seljas uhkelt võiduvärava alt läbi. Tema ülim soov oli loorberipärg iga hinna eest  Savisaarelt ära rebida. Oli ju linnapea väga lähedal Tõnismäe probleemi kokkuleppelisele lahendamisele. Ent meeletus võidutuhinas ajas Ansip ise enda hoopis poliitilis-moraalsesse lõksu, millest ei näinud enam rahumeelset väljapääsu. Asi pöörduski kahetsusväärselt kurikuulsaks aprillimäsuks. Kelle süül?

Süüküsimusele asuti kohe meeleheitlikult vastust otsima. Kohtuprotsessid ei andnud kõigi püüete kiuste vastust, organisaatorid jäid leidmata. Kas võis olla nii, et tegelikult neid polnudki?

Imelikul kombel on senistest arutlustest täiesti kõrvale jäänud üks mõeldav tõlgendus - massipsühhoos. See on teatavasti spontaanne tundepurse, mis tavaliselt pole ei juhitav ega organiseeritud. On olemas vaid mingi provotseeriva toimega põhjus. Päevaselgelt sai antud juhul taoliseks põhjuseks olla vaid Ansipi jäärapäine soovimatus läbirääkimisi pidada, nagu ka selgelt läbinähtav silmakirjalikkus.

Vale oli väita, nagu polnuks kedagi, kellega läbi rääkida. Hea tahtmise juures saanuks neid leida, ja linnavalitsuses olidki läbirääkimised käimas. Just dialoogi edukas kulg oli see "oht", mis Ansipit kõige enam hirmutas: nii võinuks tema võidupärjast ilma jääda.

Veel jõhkram vale oli pühalik kinnitus, et mingit salajast öist äraviimist ei tule. Paraku läksid sõnad tegudest lahku.

Merkantiilne massipsühhoos

Pärastine püüe veeretada suur osa süüst Savisaare kaela oli silmakirjalikkuse tipp. Kui Tõnismäele kogunenud rahvahulgas oligi nn savisaarlasi, tähendab - rahumeelse kokkuleppe taotlejaid, siis hilisemate märatsejate hulgas neid olla ei saanud. Mäsus osales hoopis teine seltskond - peaasjalikult merkantiilselt meelestatud jumbud. Kauplusi rünnates ei ilmutanud nad kõige vähematki poliitilist teadlikkust ega väljendanud mingeid sihipäraselt mõtestatud taotlusi. Selles mõttes Ansipil, võib öelda, lausa vedas. Poliitilise meelestatuse korral võinuksid mässajad võtta suuna Toompeale, sihiga näiteks Stenbocki majale "parem asukoht" leida. Et midagi niisugust ei juhtunud, annab selget tunnistust emotsionaalse purske juhitamatust ning organiseerimatust iseloomust. Massipsühhoosi merkantiilse meelelaadiga "kangelastel" ei olnud "savisaarlastega" mingit pistmist. Ansip aga laskis selle omakasupüüdliku, riigimehelikkusest väga kauge teoga käiku bumerangi, mis neli aastat hiljem tema isikliku häälterekordi purustas.

Küsimus Eesti tulevasest käekäigust sõltub poliitikapendli edasistest võngetest. Stabiilsusel on kahtlemata oma võlud. Mingil juhul ei tähenda stabiilsus aga pendli paigaletardumist.

VLADIMIR KOSLOV, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor

Jaga |