Valija näeb muutuse toojana Keskerakonda

Keegi meist ei osanud arvata, et valimistejärgsel Keskerakonna volikogul peame tegema kokkuvõtteid ilma oma esinumbrita, kes kogus suurima toetuse kogu taasiseseisvunud Eesti parlamendivalimiste ajaloos. Edgar Savisaart toetas 25 057 Eesti kodanikku. See on saavutus, mis väärib tunnustust. Me ei saa tema tervise taastumiseks teha muud, kui saata omalt poolt häid soove ja tunnustust.

Vahetult peale valimisi

arutasime, kas Keskerakonna teine koht valimistel oli võit või ei olnud. Ainsa vana erakonnana võitsime juurde hääli ja võitsime juurde mandaate. Saime juurde 8336 häält. Loomulikult tegime suurepärase tulemuse Tallinnas ja Ida-Virumaal.

Aga tulemus paranes ka maapiirkondades: hääli tuli juurde Jüri Ratase juhtimisel Harju- ja Raplamaal, Siret Kotka juhtimisel tõusis Keskerakond Lääne-Virumaal eelmise korra neljandast teiseks, samasuguse tõusu sai meie nimekiri Maarika Tuus-Lauli juhtimisel Jõgeva- ja Tartumaal ning ühe ringkonnamandaadi võitsime juurde Kagu-Eestis. Üle Eesti välja jagatud 13 isikumandaadist võtsid Keskerakonna poliitikud viis: Edgar Savisaar, Yana Toom, Mihhail Kõlvart, Jüri Ratas ja siinkõneleja.

Et olla ise valitsuse moodustaja, tuleb silmas pidada, et parlamenti valitakse kahtedel valimistel. Pooled valijad teevad valiku ühtede reeglite järgi eel- ja e-hääletusel; teised – valimispäeval. Meenutage valimisööd, kus algul avaldatakse tulemused, mis toovad peo Reformierakonna õuele. Siis hakkame meie vaikselt ja visalt järele jõudma. Kui valimised oleksid ühetaolised nagu põhiseadus ette näeb, sellist olukorda ei oleks.

Teiste erakondade valimistulemustest.

Suurimateks kaotajateks olid sotsiaaldemokraadid ja IRL. Sotsid said 4 ning IRL koguni 9 mandaati vähem kui 2011. aastal. IRLi kaotus oli üle 39 000 hääle, ehk iga kolmas toetaja hülgas nad.

Sotside kaotuse ilmekaim näitaja on nende esimehe valimistulemus. Sven Mikserile meelepärases „suusakeeles“ – suurimas valimisringkonnas Harju- ja Raplamaal sai ta nii meie esinumbrilt Jüri Rataselt kui ka Vabaerakonna esinumbrilt Artur Talvikult lausa ringiga sisse. Me kõik teame, mida tehakse ringiga sisse saanud võistlejatega. See, et sotside esimees läks läbirääkimistele nii nõrga mandaadiga, vajutas oma pitseri sotside võimele valitsusse uut hingamist tuua.

IRL-i ja sotside kaotuses on ühine joon – nad olid viimase 8 aasta jooksul Reformierakonna valitsuses väiksem partner. Vastutus majandusseisaku ja suurenenud väljarände eest langes neile, sest valitsuses viidi ellu Reformierakonna dogmasid. Reformierakond ise kaotas 5284 häält ja parlamendis kolm mandaati.

Valimiste ajal

oli Keskerakond ainus, kes avatud kaartidega rääkis, kust tulevad meie lubaduste elluviimiseks katteallikad. Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt oleks Keskerakonna astmelise tulumaksu kava nelja aasta peale toonud eelarvesse täiendavad 1,2 miljardit eurot. Lisades siia soovi kehtestada taas ettevõtte tulumaks, saame summa, millega tõepoolest lubadusi katta. Seni kuni pole läbi viidud terviklikku maksureformi, pole suuri muudatusi oodata. Reformierakond valis tee, kus valijaid peteti. Sõnagi ei räägitud plaanitavatest maksutõusudest. Nii jõuangi selleni, miks Keskerakond ei anna valitsusele 100 kriitikavaba päeva.

IRL-i esimees Urmas Reinsalu

kirjeldas valitsuskõnelusi kui kolme osapoole kurnamistaktikat. See tähendab, et lõplik kokkulepe pole saavutatud just mitte kõige selgema peaga.

Nii näeme „kurnamiskõnelustel“ sündinud uues kolmikliidus samu konfliktikohti, mis olid esimeses ja teises kolmikliidus. Kolmandas kolmikliidus tundub kõik olevat veelgi juhuslikum. Ka ministriportfellid jagati juhuslikult. IRL-i puhul näeme, et tegemist on Res Publica tagasitulekuga. Selle seltskonna suhtumise oma liikmetesse võttis Helir-Valdor Seeder ilmekalt kokku „Foorumis“, nentides, et „parem olla valitsuses meestega kui opositsioonis naistega“. Jah, opositsioonis tegutsesid IRL-i fraktsioonis sõnakad ja tugevad naispoliitikud Kaia Iva, Liisa Pakosta, Annely Akkermann, Reet Roos ja Ene Ergma. Tänaseks on tabanud seda erakonda segadus: keda nad esindavad? Oma ajalooline toetusbaas on kaotatud Vabaerakonnale. Selle taastamiseks ei aita ka ministrikohad Reformierakonna valitsuses. Nelja aasta pärast on IRL-ist ja Vabaerakonnast alles jäänud üks või saanud üks.

Parem pole lugu sotsiaaldemokraatidega.

Aastaga, mis nad olid Reformierakonna valitsuses, kaotasid nad avaliku arvamuse uuringutulemuste kohaselt iga kolmanda poolehoidja. Osalemine Reformierakonna juhitud kolmikliidus ei ole sotsidele kunagi midagi head toonud – sotsid, vaadake, mida kolmikliidud teiega seni teinud on!

Sven Mikser erakonna juhina on näidanud end nõrga läbirääkijana. Kui Mikser andis Reformierakonnale sõnumi, et ärge pange Ligi haridusministriks, siis ei vaevunud suurem partner ka sellises asjas teda kuulda võtma. Ja kuidas vastasid sotsid? Ainsana näitas selgroogu Jevgeni Ossinovski, kelle hääle võrra jäi Rõivase valitsuse usalduskrediit nõrgemaks.

Meie ei hoia sellele valitsusele pöialt. Ta laguneb niikuinii. Koalitsioone lõhutakse seestpoolt, ja lisaks sotsidele on ka IRL-il kõigi möödunud hülgamiste suhtes Reformierakonna vastu rusikas taskus.

Me oleme ajaloos näinud, kui ebaedukad on koalitsioonid, mis moodustatakse vaid lähtudes põhimõttest „et Keskerakonda ei oleks“. Me näeme seda veelkord.

Valija petmine

on see, kui valimistel räägitakse vaid heast, aga leppe põhisisu on maksutõusudel. Rõivas lubas uut Põhjamaad, aga ainus, mis sellele viitab, on maksutõusudega kasvav kütusehind, millega me Soomele järele jõuame.

Ja just sotside häältega hakatakse läbi viima maksutõuse, mis panevad suurema koormuse väikese sissetulekuga inimestele ja maaelanikele. Kui kütuseaktsiis tõuseb, siis maksab iga autoomanik nelja aasta pärast ühe paagitäie kütuse eest ainuüksi maksu 15 euro võrra rohkem. Selline otsus teeb ka ühistranspordi kallimaks, karistades omavalitsusi.

Suurim kulu ja Reformi põhilubadus on aga sotsiaalmaksu üheprotsendine alandamine. See Reformierakonna kuldmuna viib küll riigieelarvest välja ligi 90 miljonit eurot, aga ettevõtjatele lisakiirendust ei anna. Vastuseta on jäänud ka küsimus, kuidas see 90-miljonine auk riigieelarves kaetakse.

Või tulumaksuvaba miinimum, mida kõik kolm valitsusliitlast lubasid tõsta märksa suuremas mahus kui leppesse kirja saanud 205 eurot. Nüüd öeldakse, et raha pole. See seletab, miks valimiskampaanias Reformierakond oma tasutud poliitiliste teadaannetega end ikka ja jälle Savisaarega vastandas – valijate hirmutamisega varjati oma läbikukkumist majanduspoliitikas.

Leppe üldmulje on nadi. Selles sisuliselt puuduvad aastaarvud, konkreetsed ettepanekud ja kõige häirivam – katteallikad. Punktid „analüüsime“ ja „kaalume“ viitavad tegelike kokkulepete puudumisele.

Kui enne valitsusleppe allakirjutamist lekkis tööversioon, kus lubati keskerakondlikult, et valitsusliidu eesmärk on lai ja jõukas keskklass ning igaüht väärtustav ühiskond, siis ajaks, mil Taavi Rõivas tuli pidama “troonikõnet“, oli see põhimõte võimuleppest kadunud.

Peaminister tuleb tal olla kõigile Eesti valijatele, kogu Eestile, ilma välistusteta. Paraku Rõivas seda olla ei suuda, ta isegi ei püüa.

Keskerakonna esimesed kokkulepped

opositsioonis on pidanud. Olen koostöö osas Vabaerakonna ja EKRE-ga lootusrikas. Meie sõnum on selge, me oleme koostöövalmid. Kinnitasime seda ka sotsidele ja IRLile, et neil on alternatiiv, nad ei pea minema valitsusse Reformierakonna poliitikat ellu viima.

Meie eesmärk ei ole saada läbi tagaukse valitsusse, vaid ise valitsuse uks lahti teha. Keskerakonna eesmärk on olla 2019. aastal valitsuse moodustaja, mitte iga hinna eest valitsusse saamine.

Lähimatel kuudel peame ilmselt kuulma ajakirjanike spekulatsioone, et Edgar Savisaare tervenemiseni oleme nõrgemad. Ma ei oska olukorda paremini kirjeldada kui, tsiteerides Yana Toomi: meil on kongressil valitud esimees, kellel küll amputeeriti jalg, aga me pole jalgpallitiim. Selleks et anda Savisaarele vajalik aeg tervise taastamiseks, tuleb jätkata senist head meeskonnatööd. Ja nii väga kui ajakirjandus ka ei sooviks leida meie seast erimeelsust ja rivaliteeti – mida ei ole, seda ka ei leia!

Meil on seljataga intensiivne valimiskampaania, mille tulemusel on Riigikogus tugev ja teotahteline fraktsioon. Meile anti hääled, sest Eesti inimesed ootasid muutust. Muutuse toojana nähti meid, ja meie asi on selle muutuse nimel visalt tööd teha. Keskerakonna valijad ei pea muretsema, me oleme endiselt heas vormis.

Jaga |